Tahame täna uudistest teada homset ilma

Pealinnast Viljandisse tagasi pöördunud Randel Läntsile tunduvad siinsed mänguväljakud Tallinna omadega võrreldes trööstitud. Foto: Liis Treimann

VILJANDI linnavolikogu 14. koosseis on nüüd juba enam kui aasta töötanud. Kui heita pilk tagasi — tõsi küll, opositsioonipoliitiku «kibestunud» ja «subjektiivsest» vaatevinklist — tundub, et tehtud pole õieti midagi.

Mõistan, et majandussurutise tõttu on raha vähem kui mitmel vahepealsel aastal ning nii mõnigi algatus on selle taha pidama jäänud, kuid üha enam näib, et linnajuhid on mugavuspositsioonis: pole vajagi midagi teha, valitseme valimisteni, lubame linnakodanikele piimajõgesid ja pudrumägesid ning elu läheb endist viisi edasi. Kritiseerijad ja puudujääkidele osutajad saavad põlastava vastuse: ise oled loll!

ESIMESEST tööaastast on meenutada vaid koolireformiga seonduvat. Reformiks on seda ausalt öelda pisut palju nimetada — pigem oli tegu kabinetivaikuses valminud eksperimendiga, mille ministeerium linnale soodsatel tingimustel peale surus.

Tõsiselt võetavat arutelu polnud, analüüsid olid tegemata, enamik volikogu liikmeid ja linnakodanikke luges sellest ajalehe veergudelt. Ah jaa, vabariikliku meediakünnise ületasime ka.

See muidugi ei tähenda, et koolireformi vaja pole. Aga kui see kõik oli ammuse arutelu realiseerimine, miks valitsuskoalitsiooni partnerid selle valimiskampaanias maha vaikisid või hoopis vastupidist lubasid?

VIIMASEID KUID on volikogu arutelusid täitnud korralduslikud küsimused, nagu kinnistute võõrandamine ja planeeringud. See on muidugi vajalik ja kuulub seadusest tulenevalt volikogu pädevusse, kuid tegu on ikkagi igapäevase juhtimise küsimustega.

On igati loomulik, et peremehe ja pärijateta vara võõrandatakse ning tullakse vastu soovile kehtestada ühele või teisele kinnistule planeering, aga mis muutub sellest linnaelanikele? Sisuliselt mitte miski.

11. augustil sõnastasid Rakvere linnavolikogu opositsioonis olevad saadikud linnapea umbusaldamise avalduse, milles väitsid, et linna arengut silmas pidades tuleb tüür anda uuele mehele. Oleme endale alatasa Rakveret eeskujuks toonud. Mida peaksime tegema meie?

Põhja-Londoni jalgpalliklubi Tottenham Hotspur tunnuslause on «Julgeda tähendab teha» («To dare is to do»). Meil on vaja julgust sihte seada, julgust unistada, julgust unistuste täitmiseks midagi teha, kartmata seejuures eksida, julgust rebida end välja mugavustsoonist ja hüljata mõttelaiskus, julgust rääkida katkiste pargipinkide ja puuduvate prügikastide asemel Viljandi kohast — olgu või terves maailmas.

Enamik ettevõtjaid on seisukohal, et iga kriis on millekski hea. Kuidas võivad head olla töötuse kõrge määr, töökohtade puudumine ja sellega kaasnev vaesus?

Samas võimaldab aeg, mil ei pea iga päev läbi lõikama üha valmivate objektide linte, meil seada uusi sihte ja vabaneda mõttekrambist. Küsigem endalt kriitiliselt, miks kaob kino, miks kesklinnas pole inimesi ja miks linna rahvaarv väheneb. Julgegem küsida sedagi, kas kultuurimaja on üldse vaja ning miks pole meil ikka veel palju räägitud veekeskust.

VILJANDIS elab üle 19 000 elaniku. Oleme Eestis suuruselt kuues omavalitsus, ent ometi pole Viljandist suurt midagi kuulda.

Jah, igal aastal pärismusmuusika festivali ajal soovib peaaegu iga eestlane olla neli päeva viljandlane. Nendel päevadel räägivad uudised isegi siinsest ilmast, aga mida peaksime tegema, et Viljandi oleks ülejäänud 361 või 362 päeval positiivse tähelepanu keskmes? Missugune põhjus paneks meie linna piltlikult öeldes õhtuste uudiste ilmakaardile?

Möönan, et ega minulgi valmislahendusi ole. Tegin paar kuud tagasi ettepaneku hakata koostama uut arengukava. Sellest peaks saama sihte seadev dokument — kõikide linlaste unistuste kodulinna alus.

LOODAN, ET järgmisel aastal ootavad meid ees sisukad arutelud. Mulle on oluline, et jõuaksime diskussioonidega linlaste ja nende ühendusteni. Ei piisa, kui kuulutame üheks õhtuks välja arutelu ja pärast imestame, miks kedagi ei tulnud. Peame harjutama kaasamist ja kaasatust. Kui see meil korda läheb, oleme juba midagi saavutanud.

Miks ei võiks Viljandi olla kohaliku demokraatia alal eeskujuks kogu riigile? Ühiselt tehtud otsused on sidusamad ning võimaldavad meil ehk tulevikus vältida piinlikke vaidlusi ja süüdistusi, nagu miks Arkaadia aed on nii ebaõnnestunud ja kes on selles süüdi. Selle asemel saame loodetavasti mõelda, mida teha, et ühiselt kokkulepitud eesmärki saavutada.

Ka viljandlane tahab õhtustest teleuudistest teada, milline ilm on homme tema linnas.