Sööme sõnu. Lürbime pea selgeks

Foto: Üllar Priks / Sakala

Mul läks sel aastavahetusel köögis ikka täitsa lappama. Pereliikmetel oli kogu aeg näpp telefonil, et viimases hädas hullunud kokale tursked sanitarid peale saata. Takkajärgi analüüsides oli see lihtlabane paanikahoog. Kui kodukatuse alla on oodata ikkagi korraliku kooliklassi jagu aplaid tegelinskeid, tundub ka terve lehmakarja mahanottimine liiga tagasihoidliku meetmena. Vähemalt mulle.

Olen selle hirmu, et äkki ei jätku ning kõik surevad nälga ja rohkem külla ei tulegi, pärinud oma emalt. Kui vanematele oma kiirvisiidist kogemata ette teatan, on kindel, et laual on külluslik viiekäiguline lõuna tervele riigikogu koosseisule ja ema pobiseb vaikselt: «Vaatasin, mis kapist leidsin. Ehk saate kõhusoppi miskit...»

No igatahes väntasin ma kallitele külalistele lookas laua, mida kroonisid lambakintsud ja veiselihahautis. Ja kõik söödigi ära! Tähendab, seda, mis külalistest üle jäi, vitsutasin kolmekuningapäevani ise. Ja nüüd on sellised lood, et tükk aega enam ei taha. Õnneks aitas seegi kord ämm oma retseptiga mind lihapohmellist välja tuua.