Peremees loodab šarolee tõugu karjale

Šarolee tõugu veised hoiavad oma peremehest Fred Sootlast aupaklikku kaugusse. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Fred Sootla ütleb, et teeb isa talus kõike: on eestööline, karjaravitseja, kunstseemendaja, torulukksepp ja mitmekülgne mehhanisaator. Ühtlasi on ta Kõõbra talu peremees.

Vastemõisa taga asuva Ivaski küla mees Fred Sootla asutas seitse kuud tagasi osaühingu Fresar. Võõrale ei ütle see midagi, küll aga on paljudele, eriti kunstihuvilistele tuttav Kõõbra: seal sündis 1826. aastal kuulus kunstnik Johann Köler. Kõõbra talus paiknev Fresar jääb kuulsa mehe sünnikoha lähedusse.

Osaühingu nime oskab lahti seletada see, kes teab, et Fred Sootla kari koosneb üksnes šarolee veistest. Neid lihaloomi on tal praegu 28, enamik beežid, sekka punaseid ja halle ning mõni lausa valge. Valge on ka talu võimsaim loom, oma karja hulgast sirgunud poolteiseaastane pull.

Alles paar päeva tagasi ajas Fred Sootla karja metsast välja isa kasutuses oleva Vidu lauda kõrvale rajatud aeda. Peale praegu veel haljendava rohu on loomadel seal silo vabalt võtta ning soovi korral võivad nad minna varjualusesse.

«Ega nad eriti katuse alla kipu,» ütleb peremees. Selgi päeval sadas, kuid peidus oli vaid paar veist. Omanik lubab teha talveks lauda kõrvale põhupallidest tuulemüüri — sellest peaks piisama.

Šaroleed nagu enamik teisigi lihaveiseid elavad looduses ning toidavad piimaga ainult oma vasikat ja vahel ka mõnda sama karja võõrast, kui too oskab õigesti läheneda.

Tol vihmamärjal päeval võis näha piima imemas prisket halli pullikest — seitsme kuu vanust ja paarisaja kilo raskust. Ta käib ema all seni, kuni too lubab. Luba antakse tavaliselt uue vasika tulekuni. Pulli kümneaastane ema Leeli on karja vanim lehm.

«Nisast võõrutamine on üsna võimatu,» on omanik kogenud. «Nutavad nii ema kui laps. On aga uut vasikat oodata, siis häälitseb ainult mahajäetu.»

Šarolee umbusaldab inimest, olgu see pealegi oma. Ükssarv on ainus, kes peremehel end silitada lubab, teised hoiavad aupaklikku kaugusse.

Kevadel, poegimiste ajal peab omanik olema eriti valvas, kui tahab vastsündinule märki kõrva panna. «Kaks tundi pärast ilmaletulekut püüa tuult väljal — kätte ei saa. Nad on ju vabad loomad. Täiskasvanu võib veel kinni püüda, kuid vasikat mitte,» kirjeldab ta.

Fred Sootla on kirjutanud noortaluniku toetuse saamiseks avalduse, et osta Rootsist või Prantsusmaalt üheksa šarolee tõugu veist ning teha karjaaedu. Üks lehm maksab 32 000 krooni, taotlussumma ületab 600 000 krooni piiri. Kas taotlus rahuldatakse, pole teada.

Talu pelgalt lootustele ei raja.

Kõõbra peremees sai lihaveised isa Priit Sootla tavalise punase ja mustakirju karja hulgast. Uuel talul on 82 hektarit maad, mis kasvatab ainult rohtu, sest need loomad üksnes seda söövadki. Tara ulatub kilomeetritesse. Kui poleks piirdeaeda, ei päästaks naabrite kapsapõlde ükski vägi.

Veel pole Kõõbral traktorit ega muid masinaid. Möödunud kevadel haris Fred Sootla isa maadel toimetades ka oma põllud ja niitis oma rohumaad. Pole tal ka iseloomulikke taluhooneid, kuid nagu öeldud, šaroleed neid õieti ei vajagi. Vana elamut on peremees kolme aasta kestel kohendanud ja suuremaks ehitanud. Talul on kõrvalhoone auto ja küttesüsteemi tarbeks.

Fred Sootla õppis üheksakümnendate aastate algul Vana-Võidu kõrgemas põllumajandustehnikumis, nagu seda ametikooli toona nimetati. Üksainus lend diplomiga kinnitatud talunikke sealt paraku tuligi, sest talude taasloomise puhang sai otsa. Sel ajajärgul oli oma talu asutanud ka noormehe isa, Kalju kolhoosi kombainer Priit Sootla.

Värskete teadmiste ja oskustega Fred Sootla tahtis vanematekodust kaugemale vaadata ning läks Norras Bergeni lähedal asuvasse tallu peremehe abiliseks. Seda teed käisid tollal paljud eesti noormehed.

«Norralased on imeinimesed: lõikavad silo tegemiseks kivide vahelt isegi sirbiga rohtu, et seda saaks rohkem. Karjad rändavad mägedes ning aetakse koju sügisel, mil algab poegimiste voor,» rääkis mägise Norra maaeluga tutvunu.

Fred Sootla töötas ka Soomes Vaasa kandis, kus tingimused olid hoopis teised. Talud on seal väiksed, võrreldes meie keskmistega, kus harida on 300—400 hektarit. Isagi majapidamine kuulub nii põllupinna kui saja looma piiri ületava lüpsikarja poolest Eesti keskmiste hulka.

Fred Sootla on juba mõnda aega kodumail viibinud, sest isa on kimpus haigustega ning poeg teeb oma talu rajades tema kõrval kõiki tarvilikke töid.

Kõõbra talu peremees arvab, et Fresaril on tulevikku, sest veiseliha, saati siis maheliha küllust meie kauplustes pole. Šaroleede sööt on karjamaarohi. Lisaks saavad nad silo ja mikroelemente ning koguvad kärmesti priskust.

Praegu on karjas ainult neli ammlehma, aga kevadel loodetavasti juba kaheksateist. Üheksale võõrlehmale ei oska Fred Sootla esialgu lootusi panna, sest toetusraha on veel õhus.

Oma talu liha loodab peremees müüa uuel sügisel ja teenida esimese Fresari osaühingu raha. Seni ehitab ta majapidamist isa Priit Sootla leival olles. Tuge pakub perenaine Kersti linnas teenides ja vabal ajal maatööd tehes. Abielupaari poeg õpib alles algkoolis.

«Maalt ei lähe ma kuhugi. Siin ma sündisin ja siia jään,» on Fred Sootla kindel.