Sööme sõnu. Üks amps isa eest, teine ema eest...

Foto: Üllar Priks / Sakala

Olen täna jälle kuidagi muinasjutu lainel. Mäletate ehk sellist lugu, kus võlupada käsu peale «Potike, keeda!» ise putru vaaritama kukkus. Loomulikult oli sellest ka mingisugune Sojuzmultfilmi geeniuste variant, aga mina toda vaadata ei suutnud. Veider lugu, sest muidu võinuks lastesaadete ajal meie elutoas kas või kuvaldaga kamašokolaadi tahvleid tükkideks taguda, minu pilku poleks ekraanilt lahti kiskunud. Aga see mööda ilma laiali valguv kahtlane plödi oli kuidagi eriti ebaesteetiline vaatepilt. Hullem veel kui pingpongipalle täis riputatud roheline koll «Nõiakivi» lavastusest.

Tean muidugi väga hästi, kes toona pudruviha õhutasid. Loomulikult söögitädid. Aga miks ometi? Kuigi nii mõnegi koolikoka välimus tagasi vaadates teisiti laseb arvata, ei usu ma, et tegu oli neandertallastega, kellele manna käsitsemine oli sama lihtne ja loogiline kui vihmaussile ajas rändamine. Nii kostitati meid regulaarselt kahtlase tükke täis valkja ollusega, mille keskele oli lajatatud tellisesuurune võitükk.

Ah et mis ei tapa, teeb tugevamaks? No ma ei tea. Kui praegu keegi mulle hommikusöögiks kogemata igati mõistlikku neljaviljaputru peaks pakkuma, tõmban põlvetõstejooksus horisondi poole täpiks ja kustutan pisarate kuivades pakkuja nime oma Facebooki kontaktide seast.