Sööme sõnu. Iga suutäis kui killuke kulda

Foto: Üllar Priks / Sakala

Vat Tšehhov oli selline mees, kes oskas sõnadega imelisi pilte maalida. Lehitsesin nädalavahetusel mõnusas härrasmeherammestuses tema novelle ja mõmisesin rahulolust. Üks tõeline taies on jutuke pealkirjaga «Sireen». Tuglase tõlgitud, kui ma ei eksi. Selles kõneldakse hõrkudest roogadest ja söömisnaudingust sellise kirega, et suu valgub sülge täis ning heldimuspisar läigatab laugel. Pean üht lõigukest teilegi tsiteerima.

«Noh, kui siis sisse astute, siis peab laud juba kaetud olema, aga kui istute, siis kohe salvrätt krae vahele ja sirutate käe aeglaselt viinakarahvinikese poole. Aga teda, õndsakest, ei tule pitsklaasi kallata, vaid mingisse veeuputuseelsesse vanaisa hõbepeekrisse või ka sihukesse kõhukasse, millel on pealkiri «Ta maitseb munkadelegi!»; ning ei tule kohe juua, vaid enne õhkate korraks, hõõrute käsi, heidate ükskõikse pilgu lakke, siis tõstate viinakese sedasi aeglaselt huultele ning sedamaid löövad teil kõhust kogu kehasse sädemed...

Noh, aga sakusmenti, mu südamekene, Grigori Savvitš, peab ka oskusega võtma. Peab teadma, mida peale võtta. Kõige parem sakusment, kui tahate teada, on heeringas. Kui olete teda tükikese sibula ja sinepikastmega söönud, siis, mu heategijakene, võtke, kuni tunnete veel kõhus sädemeid, sööge kalamarja kas omaette või, kui soovite, sidruniga, selle järel lihtsalt redist soolaga, siis jälle heeringat, kuid kõige paremad, heategijakene, on soolatud riisikad, kui nad nagu kalamari peeneks lõigata ja, kas mõistate, sibula ning provanksõliga... keele viib kurku!»