Sööme sõnu. Põdral maja metsa sees

Foto: Üllar Priks

Meenus üks anekdoot kusagilt lapsepõlvehämarusest. No ta pole selline poliitkorrektne, aga parem ikka kui kõhuli kruusa peal, eks ole.

Kõnnib põder mööda metsa. Jube igav on, midagi ei oska teha. Kohtub ühe suure kuuse juures jänesega. Tollel samuti selline igavus peal, et ära tahab tappa. Jalutavad siis niisama ilma igasuguse sihi ja eesmärgita padrikus üheskoos edasi. Et natuke seltsim või nii. Järsku näevad maas püssi vedelemas ja hakkavad seda vähe põhjalikumalt uurima. Põder, kergelt flegmaatiline, aga loomult ikkagi uudishimulik natuur, kiikab ülevalt torust sisse ja kostab mõtlikult: «Hmm...» – «Noh, mis seal on, ah? Ah?!» kisendab jänes. Sisemisel Vilsandil viibiv põder ei kõssagi. Kõrvikul lööb pulsi üles ja ta üritab mööda püssi üles turnida. Loomulikult satub käpp päästikule, käib jõhker jõmakas ja põdral on mokk kõrvadeni lõhki. Jänes röögatab: «Mis sa irvitad, raibe, ma jumalast ehmatasin praegu!»

Olen tegelikult päris mitu korda põdrajahil käinud. Vaatlejana. Naljakat pole seal midagi, aga põnev on küll. Kahtlen sügavalt, kas minus niipalju meest oleks, et püssitoru selle suure ja uhke looma peale suunata. Aga no kui nälg ikka silmanägemise ära tahaks võtta, küllap siis oleks. Kindlasti ei mõista ma metsloomade küttimist hukka, see oleks lihtsalt silmakirjalik.