Vaba mõte. Eesti mees, see hääbuv tõug

Üllar Priks Foto: Marko Saarm / Sakala

Viimasel ajal räägitakse sageli eesti mehest. Kui palju ta joob, kui kehv on ta tervis ning kui hoolitsemata ta välja näeb. Eesti mees – see kõlab nagu vene hurt või saksa lambakoer. Mnjah, pigem pulstis karvaga rääbakas krants. Üks väristab teda nähes õudusest õlgu, teine tõttab hirmuga üle tee, kolmas pasundab, et selline tuleks üldse magama panna. Eks ole ka neid, kes tahaks ta endale koju võtta, aga siis peab olema kindel, et loom hambaid ei näitaks ning omaniku käsklustele kenasti alluks.

Hinnanguid ja nõuandeid vahetavad «loomasõbrad» foorumites ja klantsajakirjades. Ühed leiavad, et eesti mees on parandamatu mölakas. Tundetu, ambitsioonideta ja vähese sissetulekuga vormist väljas joodikukalts. Teised usuvad järjekindla treeningu mõjusse. «Jookse!», «Hüppa!», «Söö heina!», «Tantsi!», «Pane lips otse!», «Aja habe ära!», «Mis sõna sa nüüd ütlesid?». Ja see on alles jäämäe veepealne tipp. Põhimõtteliselt kotivad kõik vaest eesti meest, nii et tolm taga. Seepärast on sel tagakiusatud liigil suhteliselt väike tõenäosus vanaduspõlve näha. Aga ta tõepoolest püüab mõista ja meele järele olla. Püüab nii, et veresoon tahab peas lõhkeda. Truu Pontu... Ah, kui saaks vaid teada, mis selle veidra eluka peas toimub... No aga proovime!

Laiskuses seda hääbuvat tõugu süüdistada ei saa, tööd teeb eesti mees järjekindla pühendumusega. Mis sest, et ülemus räuskab, selg valutab ja riik võtab palgast magusa ampsu maksudeks. Mnjaa, need maksud... Kui eesti mees oma vana autoloksuga ringi ei jõristaks ning teinekord naabrimehega nädalalõpus väikest soskut ette ei võtaks, oleks Toompea-rahval näpud põhjas. Ega eesti mees kurda. Mis maksudest üle jääb, selle saadab rootslastele, et perel oleks katus pea kohal. Mis kasu oleks kurtmisest, ega elu sellest roosilisemaks muutu.