Viljandi rokisõber on õnnelikus olukorras

Kene Vernik ja ansambel Mimicry on käinud viimase poole aasta jooksul Viljandis esinemas koguni kaks korda. Foto: Gert Kiiler

2004. aasta kevadel «Sakalas» ilmunud artiklis nentis mitu Viljandis rokikontserte korraldavat inimest, et seda laadi ettevõtmised on keerulised ja seotud suure riskiga.

Põhjuseks tõid toonases arutelus osalejad publiku huvipuuduse ja teistsuguse maitse kõrval ka sobivate esinemispaikade nappuse.

Palju uusi saale

Nüüd, kuus ja pool aastat hiljem on olukord kardinaalselt muutunud. Viljandi on saanud aktiivselt tegutseva rokiklubi Puhas Kuld ning neli aastat on taas korraldatud üha kasvavat festivali «Rock Ramp». Uute paikadena on lisandunud pärimusmuusika aida saal ja ööklubi City, mis pakuvad esinemisvõimalust sellistele artistidele, kes ei taha ehk kitsukesse rokiklubisse tulla.

Paljutõotav näib olevat ka Lennukitehas, kus on juba korraldatud mitmesuguseid rokiüritusi, kõige värskemana saab aga nimetada endistes Õela Õe ruumides tegutsevat rokiklubi Jolly Roger.

Mis on muutuste taga? Kas rahva suur huvi rokkmuusika vastu? Kui nii, siis mis selle kasvu tingis? Milline olukord valitseb meil selles vallas, võrreldes teiste ligikaudu sama suurte Eesti linnadega? Kas Viljandis leidub viimaks ometi piisavalt esinemiskohti igat sorti artistidele?

«Sakala» uuris muutuste põhjusi ja palus arvamust avaldada inimestel, kes on viimastel aastatel siin kontserte korraldanud.

Klubi ja festival

Aasta eest Viljandisse esimese regulaarselt tegutseva rokiklubi loonud Ahto-Lembit Lehtmets kinnitas eelpool kirjeldatud muljet ning tõdes, et siinsed rokisõbrad on õnnelikus olukorras. «Teil on palju kohti, kuhu meelt lahutama minna, alustades pärimusmuusika aidast ning lõpetades Suure Venna või Jolly Rogeriga.»

Lehtmetsa seisukohta toetas mõne aasta taguste populaarsete Rubiini rokikontsertide korraldaja ja «Rock Rambi» eestvedaja Juhan Nöps.

«Kui võrrelda Viljandiga Rakveret, Haapsalut, Valgat või isegi Pärnut, siis usun küll, et oleme neist kõigist paremas seisus. Nii hästi toimivat klubi kui meie Puhas Kuld nendes linnades pole,» tegi Nöps kummarduse Lehtmetsale.

Nöpsi arvates on väga oluline, et üritusi korraldataks aasta ringi ja inimestel oleks harjumus käia väljas elavat muusikat kuulamas. «Mida rohkem, seda parem. Ainuüksi kord aastas peetava «Rock Rambiga» kuulajat ei kasvata.»

Lehtmets omakorda kiidab Nöpsi. «Tänavune «Rock Ramp» oli nagu rusikas silmaauku — lausa perfektne,» hindab ta.

Ka Lennukitehase omanik Kait Lukka, kes ennast küll kontserdikorraldajaks tituleerida ei taha, kiidab «Rock Rampi». «Ramp on väga hea telg, mille ümber saab läbi aasta ehitada palju muid rokisündmusi,» arvab ta. Lukka lisab, et tahaks saada ka Lennukitehase nii toimima, et seal peetaks aasta jooksul neli-viis suurt üritust. «Praegu pole mul kahjuks olnud aega selle kallal tööd teha.»

Koostöö on kasuks kõigile

Ehk peitubki Viljandi roki­elu arengu põhjus selles, et meil on mitu korraldajat, kes saavad omavahel väga hästi läbi ja toetavad üksteise tegemisi?

«Mida rohkem on elutervet konkurentsi ja mida enam konkurendid koostööd teevad, seda parem,» kinnitab Ahto-Lembit Lehtmets.

«Mul oleks hea meel, kui Lennukitehas veel rohkem üritusi korraldaks, sest siis saaks afterparty pärast minu juures teha,» lisab ta. Sama suur rõõm on Lehtmetsal pärimusmuusika aidast: «Aida üritused toovad rahva kodust välja ja see on kõigile hea.»

Ka Kait Lukka kiidab Viljandi kontserdikorraldajate koostööd. «Tulevikus võiksime jõuda mõne festivalini, mille üritused ongi linna eri kohtades laiali,» pakub ta välja.

Viljandi rokielu aktiivsusest annab märku seegi, et korraldajate sõnul tullakse siia kontserte kuulama peale väiksemate paikade ka Pärnust ja Tallinnast. Ja jutt ei käi praegu «Rock Rambist».

Fanaatikute sihikindel töö

Kuidas on meile ühtäkki tekkinud nii palju rokkmuusikaüritusi ja mis imeväel on suudetud publik kohale meelitada?

Juhan Nöpsi arvates on see pikaajalise süstemaatilise töö tulemus. Tõesti: mäletame ju, et esimene taastatud «Rock Ramp» tõi kokku napilt 500 kuulajat ja vaatajat.

Kait Lukka: «Praegune olukord on eelkõige mitme inimese entusiasmi tulemus. Inimesi on harjutatud hea live-muusikaga.» Niisama oluliseks peab ta seda, et kõik korraldajad on oma ala fanaatikud.

«Mina ei arva end kontserdikorraldajaks — teen üritusi siis, kui tunnen selleks vajadust —, ent ega Nöps ja Lehtmetski tegele sellega raha teenimiseks, vaid ikka huvist,» räägib Lukka. Ta lisab, et ei taha mõistagi miinusesse jääda, kuid teenimine pole eesmärk omaette. «Ainult rahale mõeldes sellist tulemust ei saaks.»

Kas olukord on siis tõesti nii roosiline, et mehed võivad puht huvi pärast festivale korraldada ja klubisid pidada ning rahvas ja raha kõnnivad ise nende juurde?

Ega ole. Kui tänavu sai «Rock Ramp» ots otsaga kokku, siis eelmisest aastast oli jäänud miinust.

Ahto-Lembit Lehtmets tunnistab, et rahva arv pole talle tõesti peamine — tähtsam on emotsioon. «Klubi on üldiselt minu nägu ja seal esinevad artistid on sellised, keda ma tahan näha,» arutleb ta. Kuigi Lehtmets ei kahetse Viljandisse klubi tegemist, ei ole esimene aasta tema jutu järgi olnud kuigi kerge. «Praegu pole sellise tegevuse jaoks parimad ajad: masu annab end ikka veel tunda.»

Et Puhast Kulda töös hoida, tuleb tema sõnul teha võimalikult palju üritusi. «Rahvas tuleb majja siis, kui pidevalt midagi toimub,» räägib Lehtmets.

Kui noored käivad üritustel päris hästi ja tänu kirevale muusikavalikule on igal sarjal oma püsikunded, siis raskeks peab klubipidaja kodust välja saada üle kolmekümneseid inimesi. «Hakkasime hiljuti korraldama sellele vanusegrupile salongiõhtuid. Viimati oli esinemas kitarrivirtuoos Nevil Blumberg, kuid huvilisi oli võrdlemisi vähe,» toob ta näite. Ometi loodab Lehtmets, et kui jätkata sama sarja, tuleb lõpuks kohale ka vanem publik.

Juhan Nöpsi arvates on asi harjumustes. «Usun, et praegused kahekümnesed tulevad kontsertidele ka kümne aasta pärast,» kõneleb ta.
Kait Lukka nimetab tehases korraldatud kontsertide õnnestumise üheks põhjuseks sedagi, et tal on head sidemed Tartu rokiklubiga Rock ja Roll.

«Oleme nendega koostööd teinud ja nii saanud kontakti nende publikuga,» lisab ta.

Uus põlvkond tõi muutused

Oma osa mängib rokielu arengus ka see, et Viljandi on vahepeal saanud juurde mitu esinemispaika. Varem lihtsalt polnud, kuhu üht või teist sorti artiste kutsuda, aga praegu leidub igale stiilile koht.

Juhan Nöpsi meelest on samuti esinemispaikade rohkus asjale kasuks tulnud. «Kui veel kultuurimaja ja lauluväljak korda saaksid, oleks Viljandi lausa unistuste linn, kus üritusi teha ja neil käia.» Nöpsi arvates on aastatega tõusnud nii bändide kui kuulajate tase. Lukka lisab, et nimelt kvaliteedi paranemine toob kodust välja rohkem inimesi.

Ahto-Lembit Lehtmets tõstab esile sedagi, et viimastel aastatel on muusikamaailmas toimetama hakanud uus põlvkond korraldajaid: näiteks need, kes teevad «Rabarocki» ja «Tallinn Music Weeki».

Selle tulemusena on nii mõnigi varem nurgataguseks peetud bänd — näiteks Popidiot või Malcolm Lincoln — muutunud ühtäkki peavoolu osaks.

Puhta Kulla vedaja kinnitab, et artistid tulevad Viljandisse esinema hea meelega ja avaldavad tihtipeale ise soovi kontserti anda. «Mitte keegi, keda olen kutsunud, pole ära öelnud, küll aga on tahetud tagasi tulla,» lisab ta.

Mida öelda kokkuvõtteks? Kuigi roki- ja popirindel — rääkimata folgi- või džässimaastikust — paistab olukord olevat vägagi rõõmustav, ei tasu unustada ühte: kontserte korraldatakse ikkagi ainult siis, kui on teatud arv publikut. Niisiis pole selleks, et siinsed üritused edaspidigi toimuksid ja klubid avatud püsiksid, vaja teha midagi muud kui võtta jalad kõhu alt välja ning minna asja oma silmaga kaema.

ESINEJAD

Valik artiste, kes on Puhta Kulla esimese tegutsemisaasta jooksul klubis esinenud:

• Malcolm Lincoln, Toe Tag, Orelipoiss, Pop­idiot, Lenna, Metsatöll, No-Big-Silence, Winny Puhh, Röövel Ööbik, Taak, Zetod, Paradoks, J.M.K.E. ja Def Räädu.
Allikas: Puhas Kuld