Viljandi Paalalinna gümnaasiumi noor füüsikaõpetaja Janno Mäeotsa alustas järjekordset õppeaastat rõõmsa meelega — pärast nelja aastat selles koolis ei ole ta pedagoogitööst tüdinud, vaid leidnud kinnitust, et just see amet on talle õige.
Janno Mäeotsa hindab laste teadmisjanu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lastega tegelemise kõrvalt on 29-aastane mees saanud võimaluse ise areneda, mis on talle vägagi meele järele.
«Lapsed aitavad mul õppida: nad esitavad põnevaid küsimusi, millele tuleb vastused leida. Mulle meeldib, kui pean pärast tööpäeva kodus mõne raamatu lahti võtma ja sealt abi otsima. Ootan alati klassi õpilast, kes küsib,» kõneleb ta.
Samas teeb õpetaja muidugi vahet sellel, kas õpilane soovib küsimusega ennast esile tõsta või on tal tõesti teadmisjanu. «Ainult küsimise pärast ära küsi!» tavatseb ta neid tähelepanu soovivaid enesekergitajaid manitseda.
Karm, aga õiglane
Janno Mäeotsa arvab, et osa õpilasi kardab teda, kuid loodab samas, et paljudele ta ka meeldib. Selliseks vastuoluks on kindlasti hulk põhjusi. Üks neist on õpilaste selge ja järjepidev distsiplineerimine. Selleks kasutab ta kindlaid meetodeid.
«Väga tähtis on, et kõigile maksaksid ühtsed reeglid ning need kehtiksid täna, homme ja ka aasta pärast. Siis on minul hea tundi anda ja lastel on psühholoogiliselt turvaline seal olla,» tutvustab Mäeotsa oma printsiipe.
«Vahel tunnen, et on inetu, kui suve hakul palju lapsi täiendavale õppetööle kutsun, kuid puudulike teadmistega ma neid ellu lasta ei taha,» jätkab ta.
«Suvetööle jäänutele ei püüa ma õpetada kuivi reegleid, vaid rohkem igapäevast elu. Äkki nad siis märkavad, et nende teadmistega on midagi peale hakata oma tuba remontides ning vanematele elektri-, kütte- ja kütusearvete suurust ja kokkuhoiuvõimalusi selgitades. Neile, kes on korra minuga suviseid päevi veetnud, ei ole ma järgmistel aastatel pidanud enam sellist kutset esitama.»
Mäeotsa on töötanud välja oma hindamissüsteemi. See põhineb tema enda loodud valemil, mis arvestab kõikide hinnete osatähtsust õppetsüklis ning välistab näo järgi hindamise.
«Ainult siis, kui hinne on kahe hinde vahel, meenutan seda, kui innukas on õpilane tunnis ja kodustes töödes olnud,» selgitab ta.
Pedagoog tõdeb, et noortele õpetatakse sageli abitust: õpetajad on neile ema ja isa eest, sunnivad tagant ning annavad piiramatult võimalusi. «Lõpuks kujunebki lastel arvamus, et elu on paljude võimaluste maa. Aga siis, kui nad siit majast lahkuvad, selgub, et elus pakutakse tihti ainult üht valikut: sa kas oled korralikult tööl või oled alati uue töö otsingul.»
Mäeotsa väikeses maailmas ehk tunnis on samamoodi nagu elus: jooksvaid hindeid ja avatud materjaliga tehtud töid parandada ei saa ning arvestuslike tööde puhul on ainult üks järelevastamise võimalus.
«Mulle meeldib, kui noored õpivad juba koolis ära, et elu pole kandik, millel lebavad reas präänikud — vali, mida ja millal tahad,» ütleb ta.
Noortetöö juhatas elukutseni
Janno Mäeotsa on pärit Jõgevamaalt ja lõpetanud Puurmani keskkooli. Tartu ülikoolis valis ta esialgu geenitehnoloogia eriala, kuid bakalaureusetöö kaitsmise järel mõistis, et see valdkond tema hingele täit rahuldust ei paku.
Nii võttis ta kolmeks kuuks aja maha, et mõelda, mida ta elus tegelikult teha tahab. Appi tulid mälestused Puurmani kooli noorkotkaste rühmast. Seal alustas ta karjääri juba 13-aastaselt. Pärast 18-aastaseks saamist oli ta otsustanud koos õega noorkotkaste ja kodutütarde rühma juhendamist jätkata.
Viis aastat oli Mäeotsa käinud ülikooli kõrvalt Puurmanis, rõõmustades selle üle, et tema jagatud teadmised vaimustasid noori ja tõid neile edu. Nonde saavutused innustasid omakorda teda.
«Bakalaureuse kraadi kaitsmise järel taipasin, et olin teinud viis aastat pedagoogilist tööd, saamata selle eest muud tasu kui laste emotsioonid. Ent ma ei jätnud neid üksi,» räägib mees. «Siis mõtlesingi, et võib-olla olen loodud õpetajaks: koolis saan ju samuti noori juhendada ja nende edust osa ning loodetavasti makstakse selle eest ka tasu, millega end ära elatada.»
Füüsikateadmisi nappis
Füüsikaõpetajaks otsustas Janno Mäeotsa hakata seetõttu, et geenitehnoloogiat õppides oli tal selle ainega olnud raskusi.
«Leidsin, et oleks tore olla haritud inimene ning õppida ära ka aine, mida ma ei oska. Sellest sai alguse minu füüsikavaimustus,» jutustab ta. «Praegu omandan töö kõrvalt teist bakalaureust: läksin uuesti Tartu ülikooli loodusteaduslikke aineid õppima, seekord spetsialiseerudes füüsikale ja keemiale.»
Õpingud on tal paraku veninud, sest töötamise kõrvalt jõuab ta igal aastal läbi võtta vaid mõned ained. «Samas käib mul praktika õpingutega käsikäes, nii et ülikoolipinki istudes võin kohe soravalt füüsikast rääkima hakata.»
Noorkotkaid Janno Mäeotsa enam ei juhenda, kuigi on sellele vahel mõelnud. Kohe esimesest pedagoogiaastast võttis ta aga spordiarmastajana endale juhendada Paalalinna kooli tüdrukute korvpallitrenni. Teist aastat harjutavad tema käe all ka kuuenda ja seitsmenda klassi poisid.
Mäeotsa nädalavahetusi sisustavad orienteerumisvõistlused, kuhu ta ka õpilasi kaasa meelitab. Samuti kuuluvad tema tegevuste nimekirja matkad, õppekäigud ja suvised lastelaagrid.
Tundis ennast oodatuna
Paalalinna gümnaasiumi sattus Janno Mäeotsa tänu lehekuulutusele. Enne seda oli ta paar aastat töötanud Rakveres.
«Tulin sealt ära juhtkonnaga tekkinud lahkhelide tõttu. Samas olin endale otsinud kodule lähemat töökohta.»
Paalalinna koolis õpetab Mäeotsa peale füüsika ka loodusõpetust.
«Olen oma kolleegide ja juhtkonnaga väga rahul,» nendib ta. «Nad teavad, et tunnen oma tööd, ega tule mind selles vallas õpetama. Mulle ei meeldi inimesed, kes teevad ennast suuremaks, kui nad tegelikult on.»
Kui Janno Mäeotsa avaldas soovi ühe klassi juhatajaks hakata, seati talle tingimuseks, et ta peab selles koolis töötama vähemalt kolm aastat, seni, kuni tema õpilased gümnaasiumi lõpetavad.
«Eeloleval kevadel saab see kolm aastat täis, nii et siis võiksin endale äraminekut lubada. Aga ma ei näe küll praegu kuskil rohelisemat karjamaad ja sinisemat taevast. Lapsed on ka siin lahedad,» kõneleb ta.
Kui aga Viljandis hakkab tööle ühisgümnaasium ja teised koolid muutuvad põhikooliks, näeb Mäeotsa end gümnaasiuminoorte õpetajana. Seepärast ei pea ta võimatuks, et kandideerib uue õppeasutuse pedagoogiks.
«Allesjäävas põhikoolis oleks mul kindlasti alakoormus,» põhjendab mees ja lisab: «Mulle meeldib selle kavandatava õppeasutuse visioon: tahaksin kunagi õpetada koolis, kus ei pea tegema lisatööd nendega, kes tõesti õppida ei soovi.»