KASVATAMAKS inimeste loodusteadlikkust, nimetas Ühinenud Rahvaste Organisatsioon 2010. aasta rahvusvaheliseks bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse aastaks. Elurikkuse tagamisel on oluline roll ka põllumeestel.
Helir-Valdor Seeder: Põllumehed pole pelgalt tootjad
/nginx/o/2017/12/05/7380259t1h022f.jpg)
18. september 2010, 11:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põllumajandust on süüdistatud keskkonna reostamises. Väetised, mürgid, muldade kurnamine, floora ja fauna hävitamine, hais, müra — need märksõnad on põllumajanduse mainet aastast aastasse kahjustanud. Seevastu on põllumeeste leerist kostnud nurinat absurdsete ja tootmist pärssivate keskkonnanõuete üle.
Nii ongi ühed suhtunud põllumeestesse kui keskkonna kahjustajatesse ning teised looduskaitsjatesse kui põllumajandustootmise takistajatesse.
TEGELIKKUS aga ei ole mustvalge. Maaharijad ja loomakasvatajad ei tule kuidagi toime, eirates ökosüsteemi toimimise põhimõtteid, nii nagu ei saa looduslikku mitmekesisust tagada üksnes range looduskaitse kaudu. Äärmusliku suhtumise vilju võib näha kõikjal maailmas: ühelt poolt kõrbeks muutunud alasid, teisalt võssa kasvanud ning soostunud teepervi ja kaldapealseid. Mõlemad nähtused on hukatuslikud nii looduskooslustele kui maaviljelusele.
Põllumajandus võib keskkonda hävitada, aga ka kaitsta. Seepärast on keskkonna säilitamine nii Eesti kui Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika prioriteet.
Põllumajandusliku keskkonnatoetuse rahastamine hõlmab suurima osa ehk lausa poole Eesti maaelu arengukava eelarvest.
Põllumajanduses kasutatavad loodusvarad muld, õhk ja vesi peavad säilima ka tulevastele põlvedele.
Võib muidugi väita, et Eesti taimestik ja loomastik on suurema osa Euroopa omadega võrreldes väga mitmekesised ja Brüsselist tulevad keskkonnanõuded on siinsetes oludes kohatud. Samas on Eesti põllumehed varmad kasutama võimalust taotleda keskkonnasõbraliku majandamise toetust. See aga eeldab, et kasutatakse keskkonnasäästlikke majandamisviise ja kaitstakse bioloogilist mitmekesisust.
PUISNIITUDE hooldamise vajadus on olnud Eesti inimestele mõistetav juba aastaid. Põlluservadesse mitmeliigiliste püsitaimeribade jätmise nõue keskkonnasõbraliku majandamise toetuse taotlemisel on aga paljudele arusaamatuks jäänud.
Euroopa teadlaste arvates soodustatakse sääraste ribadega ökosüsteemi edukat toimimist. Putukatele ja sümbioosis elavatele organismidele luuakse soodne keskkond ning selle tulemusena väheneb taimekaitsevahendite kasutamise vajadus ja suureneb tolmeldamise kaudu saak.
Põlluservade nõue kehtib vaid suurte põllumassiivide puhul avalikult kasutatava tee ääres, kui puudub mõni muu seda asendav maastikuelement, nagu kraav, hekk või kiviaed.
Selle nõude täitmisega kaasneb taimekaitsevahendite kasutamise piiramine. Siinkohal tuleb silmas pidada, et ettekirjutust peavad täitma üksnes need põllumehed, kes taotlevad keskkonnasõbraliku majandamise toetust.
Miks just selline nõue? Olgugi et Eesti on üldjoontes keskkonnasõbralik maa, näeb keskkonnasõbraliku majandamise toetuse saamine ette lisavõtteid.
Kui väidame, et meie neid oma looduse mitmekesisuse säilitamiseks ei vaja, väidab Euroopa Komisjon omakorda, et Eesti ei vaja ka eelmainitud toetust. Seetõttu on lisanõuete rakendamine toetuse saamiseks vältimatu.
Püsitaimestikuga ribade jätmine põlluservadesse on Eesti oludes üks sobivamaid võtteid: seda on põllumeestel kergem korraldada kui näiteks rajada sarnaseid püsitaimestikuga maalappe põllu keskele või kaevata kraave ja istutada hekke.
KESKKONNAHOIUGA seotud toetusmeetmed on sisuliselt sotsiaalne leping, millega ühiskond ostab põllumeestelt arengu tagamiseks vajalikku teenust.
Seetõttu on põllumajanduspoliitika ja toetuste eesmärk soodustada tootjate hulgas loodussõbralikku mõtteviisi ning hüvitada põllumeestele keskkonnanõuete järgmise tõttu saamata jäänud tulu ja tehtud lisakulu.
Suurem huvi ökosüsteemi vastu aitab parandada ka põllumajanduse mainet ühiskonnas ning õpetab märkama põllumeeste rolli keskkonnakaitsja, kultuurmaastike kujundaja ja traditsioonide säilitajana.