/nginx/o/2010/09/14/432630t1hc13e.jpg)
Puravikud on mõnusad söögiseened. Aga peale selle on nad ilusad, huvitavad ja isegi naljakad ning pakuvad metsa all silmarõõmu nendelegi, kes seeni ei söö.
Elagu pontsakad puravikud!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neid töntsaka jalaga kübarakandjaid kerkib tänavu septembri algul samblast väga suurel hulgal — ole ainult mees ja korja. Kui möödunud reedel matkakorraldaja Aivar Ruukli ja fotograafiga Viljandimaa lääneservas Karuskosel metsa astusime, piisas vaid mõnest sammust, et leida end haavapuravike piiramisrõngast. Nii ei jäänudki meil üle muud kui need toitvad punapead järjest korvi lõigata.
Veidi maad hiljem lisandusid valikusse harilikud kivipuravikud ja pisut saledamad kasepuravikud. Huvitaval kombel olid nad kõik terved, ükski polnud ussitanud.
Kui minu kaasavõetud kolmeliitrine ämbrike sai täis juba poole tunniga, siis Aivar Ruukel kogus poolteise tunniga oma korvi üle 20 liitri puravikke.
«Ma pole nii palju kivipuravikke varem saanudki kui seekord,» tunnistas ta.
Rikkalik saak nõudis hiljem muidugi suurt kodutööd. Seeneliste naised on ju enamasti samasugused kui kalameeste omad: kui mees saagiga koju tuleb, mainivad nad rõõmustamise järel kärmelt: «Aga puhastama pead need ise!»
Nii seisiski Aivar Ruuklil järgmisel päeval ees kaks pool tundi seente puhastamist ja tükeldamist ning kolm pool tundi nende kuumutamist ja karpidesse panemist. Osa saagist läks ka marinaadi, sest purgist võetud väikseid seeni on hea sakuskaks hammustada.
Puravikud võib aga ka nööri otsa ajada või restile valada ning puupliidi kohal ära kuivatada. Just nii tegi kunagine Karuskose elanik Aleks Linnik, kes praegusi seenelisi ilmselt habemesse muheldes teisest ilmast jälgib.
Leidub ka saatanlikke liike
Meie teele jäi seekord kolme liiki puravikke, Eestis kasvab neid aga tunduvalt rohkem. Paljud liigid on muidugi väga haruldased ja seetõttu korjamisrõõmu ei paku.
Kuigi puravikulisi peetakse enamasti heaks söögiseenteks, leidub nende hulgas ka sääraseid, mille toiduks kasutamine on rohkem kui kahtlane. Üks niisugune on saatana-kivipuravik. Eesti loodusmuuseum hoiatab oma veebiküljel seente virtuaalnäitusel, et selle söömine võib põhjustada tugevaid mao- ja soolenähtudega mürgistusi, samuti sisaldab see hallutsinogeenset mürkainet psilotsübiini.
Ka vahepeal heade söögiseente hulka arvatud tamme-kivipuravik on nüüd liigitatud mürgiste sekka. Mürgistusi on põhjustanud veel mõhk-kivipuravik, punajalg-kivipuravik, pipartatik ja sapipuravik. Tinglikult söödavaks — see tähendab, et mõnele inimesele võib see isegi kupatatult halvasti mõjuda — peetakse võitatikut.
Üldjuhul kupatamisel kivipuravikes leiduvad mürkained siiski lõhustuvad, nii et paljusid neist võib pärast töötlemist tarvitada. Saatana-kivipuravik jääb aga ohtlikult mürgiseks ka pärast seda. Kupatatud tamme-kivipuravikke ei tohi süüa alkoholi kõrvale ega enne või pärast napsitamist, sest selles sisalduv kopriin annab koos alkoholiga mürgistuse.
Lisaks neile ei paranda kupatamine ka pipartatikut ja sapipuravikku.
Vanasti seentest lugu ei peetud
Kui tänapäeval on seenelkäimine laialt levinud harrastus, siis vanad eestlased suhtusid seentesse pigem halvustavalt. Seda näitab ka hulk ütlemisi, näiteks vastumeelse jutu lõpetuseks lausutav «Sõida seenele!».
Üks selle metsaanni vähese populaarsuse põhjusi oli nii eestlastel kui paljudel teistel rahvastel hirm mürgistuse ees.
Aivar Jürgenson on oma raamatus «Seened kultuuriloos» kirjutanud, et enne XIX sajandit kasutas Eesti lihtrahvas seeni ainult nälja ja sõdade ajal, asendamaks nendega muid toiduaineid. Inimesed tundsid vaid mõnda söödavat liiki ning peamiselt kasutati neid soolatuna leiva- või kartulikõrvaseks. Seente praadimine muutus tavaliseks alles XX sajandi algul.
XIX sajandi lõpukümnenditel asus aga Eesti ajakirjandus suurrahvaste eeskujul seeni ja nende korjamist hoolega propageerima. Et ajalehepildi järgi on söögi- ja mürgiseeni üsna raske tundma õppida, hakati 1930. aastatel korraldama seenenäitusi.
Tänapäeval on seened toidulaual hinnatud kraam ja seenelkäimine paljudele suur hobi.
Kindlasti teate teiegi mõnda inimest, kes sügise lähenedes rahutuks muutub, vabal ajal tundide kaupa metsa all müttab ning hiljem seenehunniku kõrval liikide määramisega pead murrab. Või siis haarab ta kena puravikku nähes fotokaamera. On ju puravikega nii nagu inimestega: igaüks on ise nägu.