Mauno Viires: Edgaripäev — on see ikka olemas?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mauno Viires

FOTO: Erakogu

«KAS SA edgaripäeval lipu ka vardasse tõmbad?» küsis üks mu sõber hiljuti. Ei teagi, kas tõsimeeli või mingi tagamõttega. Valisin vastuseks hoolega sõnu: «Mina heiskan sinimustvalge kõigil päevadel, mis on kalendris tähistatud lipupäevana.»


Hooletusest vaid ei või jah vastates oleksin paratamatult andnud heakskiidu sellele, et edgaripäev tõepoolest eksisteerib. Paljud paistavad ju seda uskuvat — mõni uhkuse ja poolehoiu, mõni põlguse ja ninakirtsutusega, kõik aga sellega tunnistades, et 20. augusti peakangelane on Edgar Savisaar.

Millistele argumentidele säärane arvamus toetub, polegi nii lihtne aru saada. See, mis aasta aasta järel lehtede ja raadio kaudu rahvale ette söödetud, on jõudnud pikkamisi teadvusse settida, ehk koguni kivistuda.

ÜHELT POOLT Rahvarinne eesotsas oma juhiga, lisaks Ülemnõukogu eestimeelne tiib (ei maksa unustada, et Ülemnõukogus oli ka Lebedevi liin, mis pidas Eestit Nõukogude Liidu lahutamatuks osaks), teiselt poolt justkui kõigele vastu punniv ja oma erihuvisid ajav Eesti Komitee, kes alles viimases hädas, kui vaenlase tankid juba Tallinna poole liikusid, aru pähe võttis ja kokkuleppele läks. Mis siis imestada, et meedia igal aastal 20. augusti klubi kokkutulemist valgustab — need tublid 69 ülemnõukogulast ju meile vabaduse tõidki.

Pole mingi saladus, et tollane Ülemnõukogu oli tugevasti Rahvarinde nägu, aga kui ütleme Rahvarinne, siis mõtleme teadagi keda. Lisame siia omapärase (kunstlikult tekitatud?) vastasseisu: kas pidada Eesti Vabariigi sünnipäevaks 24. veebruari 1918 või 20. augustit 1991? Esimene neist oleks nagu eestikomiteelaste, teine aga rahvarindelaste püha. Mõtleme veel Tallinna linnavalitsuse ette püstitatud niinimetatud Vabaduse kellale ja legendile sellest, kuidas Savisaar putšipäevadel teispoolt lahte Eestisse kihutas, et meile vabadust tuua.

Nõnda kujunebki arvamus, et 20. august tähistab Savisaare triumfipäeva.

NII MÕNEGI meelest tähendab 24. veebruari tähistamine Savisaarele ärategemist ja vastupidi: 20. augusti tähistamine otsekui tõmbaks vaiba rahvuslaste jalge alt. Savisaare pooldajad heiskavad 20. augustil lipu ja rõõmustavad, tema ägedamad vastased hoiavad rusikat taskus ja põrnitsevad altkulmu.

Seda laadi vastasseis ainult põlistab mõistet «edgaripäev». Tuleks endale selgeks teha, kas 20. august väärib sellist nimetust või mitte. Selleks on tarvis vastata küsimusele, kas 20. august oli Edgar Savisaare võit.

Kõige parema vastuse annab sellele Savisaare kauaaegne võitluskaaslane Marju Lauristin: «20. augustil toimunu, Ülemnõukogu ja Eesti Komitee juhtide vaheline kokkuleppimine ühises iseseisvuse taastamise protseduuris, oli Savisaare silmis reetmine.» («Punane ja sinine. Peatükke kirjutamata eluajalooraamatust», Eesti Ajalehed 2010)

Tuleb välja, et võeti vastu otsus, mis polnud Edgar Savisaarele sugugi meelt mööda, ning teda võib pigem kaotajaks nimetada. See on aga otseses vastuolus «edgaripäeva» kuvandiga. Tõeline kübaratrikk: pärjata oma kaotust võitjaloorberitega!

KUIDAS ON lood kokkuleppe endaga? Kes kellele järeleandmisi tegi?

Ka siin erineb tegelikkus tunduvalt sellest, mida on harjutud mõtlema. Tuleb välja, et «vastupunnijad» olid hoopis suurel määral otsustusprotsessist kõrvale tõrjutud.

19. augusti, esimese putšipäeva keskpäeval kogunes Toompeale Ülemnõukogu juhatus. Eesti Komitee arutas asja oma kitsukestes Narva maan­tee ruumides. Kui sinna jõudsid teated selle kohta, et Toompeal valmistatakse ette iseseisvuse väljakuulutamise projekti, mis eirab järjepidevuse põhimõtet, tuli astuda drastiline samm. Kell 15 esitas Eesti Komitee Eesti Raadios avaliku üleskutse Ülemnõukogu ja Eesti Komitee koostööks. Sellest oli kasu: vähem kui kahe tunni pärast saabuski Toompealt kutse ühisnõupidamisele.

Läbirääkimised olid pingelised ja alles järgmisel päeval jõuti selleni, et asuti ette valmistama Eesti iseseisvuse taastamise otsuse eelnõu. Ülemnõukogu esialgne projekt jäi täiesti kõrvale. Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel täpselt niisugustel põhimõtetel, nagu algusest peale soovis ja deklareeris Eesti Kongress.

EESTI RAHVALE oli see tohutu võit. End Eesti Vabariigi kodanikuks registreerinud 800 000 inimest olid Eesti Kongressile andnud ülivõimsa mandaadi, mis nüüd lõpuks ka realiseerus. Ilma nii ülekaaluka poolehoiuta poleks Eesti Kongress suutnud midagi ära teha, aga ilma selle kanalita oleks rahva tahe hääbunud.

Kohatu oleks siin rääkida kaotajatest. Ometi ei saadud läbi ka nendeta. Olid muidugi Lebedevi järgijad, kellele mingisugune Eesti omariiklus vastuvõetav polnud. Kuid oli veel keegi, kes tundis, et teda on reedetud.  Jätkan Marju Lauristini tsiteerides.

«20. augustil toimunu oli Savisaare silmis reetmine, ta oli loorberid juba endale reserveerinud, aga nüüd tuli need panna ühisesse suppi. Tema ja mitmedki teised pidasid seda kaotuseks, sest nende meelest oli küsimus poliitilises konkurentsis. Neile oli see võimuvõitlus.»

AGA NENDELE, kellele oli tähtis vabadus, mitte võimuvõitlus, oli see lausa uskumatu võit. Veel üks tsitaat Marju Lauristinilt.

«Mulle oli üllatus, et teine tee, õigusliku järjepidevuse tee, osutus tegelikkuses nii efektiivseks. Ta oli tõhus seetõttu, et andis ajaloolise võimaluse iseseisvuda kiiresti ja veretult otsekohe, kui see võimalus Moskva putši tõttu hetkeks avanes. Algul ainult Eesti Kongressi kaudu realiseeritud õigusliku järjepidevuse mudel oli tolleks hetkeks võetud iseseisvumistee kavandamisel aluseks juba ka Ülemnõukogus.»

Olgu täpsustatud, et too hetk saabus alles 20. augustil, mil Ülemnõukogu heitis kõrvale oma eelmisel päeval koostatud alusdokumendi, mis oleks põlistanud Eesti NSV legitiimsuse koos kõige sellest tulenevaga.

Kahetsusväärsel kombel tembeldatakse meedias iga arutelu kõnealusel teemal kemplemiseks selle üle, kes meile vabaduse tõi. Küllap võidakse ka käesolevasse kirjutisse samamoodi suhtuda.

Minu kõrvadele kõlab see küll kui eneseõigustus debatist hoiduda. Säärane suhtumine meid aga tõele lähemale ei vii. Loogiline oleks mõtteviis: hoidugem kemplemisest, arutagem asju rahulikult ja argumenteeritult ning püüelgem objektiivse tõe poole. Tauniv hoiak arutelude suhtes aitab kaasa sellele, et rahva teadvuses põlistuvad ebaloogilised kübaratrikid, millest oli eespool juttu.

LÕPETAN HOOPIS konstruktiivsema ettepanekuga, kui on vastastikused süüdistused.

Meie riigi taastamise ümmarguse tähtpäevani on jäänud veel terve aasta. Selle aja jooksul jõuaks nii mõndagi selgeks rääkida. Vähemasti vaagida, milline argument on tõene, milline väär.

Milo Venuse loomiseks ei läinud vaja muud kui tükkhaaval eemaldada marmortahukast kõik liigne. Ka oma ajaloolisele tõele pääseme lähedale siis, kui heidame kõrvale kõik, mis osutub vaagimisel kergekaaluliseks või suisa valeks.

On ju meiegi rahval õigus omaenda ausale ja objektiivsele lähiajaloole. Või arvab keegi teisiti?

Tagasi üles