PÕHJAMAA lühike valgusküllane suvi on puhkuse ja kodumail rändamise aeg. Eestlane, kes peab end uhkusega üheks kauem Euroopas oma esiisade maal elanud rahvaks ja teab mõndagi oma ajaloost, vaatab üle ka esiisade vanad elu- ja võitluspaigad ning meenutab möödunut. Erilise tähenduse saavad need tagasivaated nüüd, 2010. aasta suvel, kui muistse vabadusvõitluse põhisündmustest on möödumas 800 aastat.
Muistse vabadusvõitluse aeg oli kõigi eesti hõimude areneva koostöö, kangelaslike pingutuste ning sõjatehniliselt ja poliitiliselt kiire arengu periood.
Aastatel 1205—1227 tegid sakslased (koos latgalite ja liivlastega), venelased, taanlased, rootslased ja leedulased Eestisse vähemalt 63 sõjaretke. Kirikuisad olid andnud loa ning õnnistanud Eesti aladel elavate paganate paljaksröövimise ja valimatu tapmise.
Saksa ristisõdijate strateegia Eestis oli süstemaatiline tapmine ja laastamine, et hävitada aluspind, millele saaks rajada sõjalist vastupanu.
Mida näeb oma rahva ajaloost, käekäigust ja identiteeti kujundavatest sündmustest huvitatud eestlane, kui ta käib tolle perioodiga seotud tähtsamates paikades? Mida saavad meie ajaloost teada muukeelsed kaasmaalased ja välisturistid?
Viljandi, Sakalamaa iidne pealinn, on suvel kaunis nii arhitektuuri kui üldise heakorra poolest. Kesksel kohal on lossipargi ümbrus ja Kaevumägi (seda nime kasutab autor vaid tinglikult ja mööndusega, et paremini passiks ajalooline Viljandi linnamäe nimetus) koos kindlustuste varemetega.
RÄNDAJA ja ajaloohuviline saab Kaevumäel keskaegsest kindlustuskompleksist üht-teist teada infotahvlitelt.
Omaaegse kindluse varemete plaan ja selle eksplikatsioon teatavad, et tegu on sajandite jooksul ehitatud võimsa ordulinnusega. Võime lugeda komtuuri ruumide ja kapiitlisaali kohta ning mõne sõna saksa, vene, poola ja rootsi võõrvõimude imperialistlikest võitlustest kindluse ümber. Saame teada võõraste rahvaste mõne pealiku nime. Kuid isegi mitte Kaevumäel, kus 1210. aastal paiknes Sakala keskne ja võimas kants, ei saa me midagi teada eestlaste omaaegsest Viljandi linnusest, selle ehitamisest ning selle kangelaslikust kaitsmisest 1211. ja 1223. aastal.
Miks on see eestlastele tähtis ajaloolõik otse sündmuskohal unustatud ja maha vaikitud? Kas mõned meie suguvennad tahaksid olla rohkem orduriigi järglased kui oma maad ja oma õigusi vapralt kaitsnud paganlike eestlaste järeltulijad? Või on see lihtne piiratus, võõra ja välise paremaks pidamine?
IGAL JUHUL on nüüd, muistse vabadusvõitluse paljude oluliste võitluste 800. aastapäeva künnisel, aeg pöörduda meie ajaloouurijate ja tekstikriitiliselt ka Henriku kroonika poole (teatavasti on see ainuke neid sündmusi pealt näinud kirjamehe tunnistuste kogu). Meil tuleb anda avalikes kohtades teada isamaal sündinud asjust ka läbi vabade eestlaste vaatenurga.
Arvan, et peaksime kultuuri- ja kaitseministeeriumi, omavalitsusasutuste ning teiste meie ajaloosündmusi jäädvustavate ametkondade juhtimisel võimalikult kiiresti koostama ja panema rahvale Kaevumäele lugemiseks välja veel mõne teksti.
ESIMENE JA peamine tekst võiks olla Viljandis tehtud otsus Kaevumäe ümber- või tagasinimetamise kohta Viljandi linnamäeks. Sellega saaks Eesti muistse vabadusvõitluse üks tähtis paik tagasi talle kuuluva õige nime ja ajaloolise positsiooni.
Teine, seletavam tekst, võiks olla järgmine.
«Siin, Viljandi linnamäel (mõnda aega kutsutud ka Kaevumäeks), asus üks muistse Eesti võimsamaid linnuseid. Eesti muistse vabadusvõitluse ajal 1211. aastal enne 25. märtsi piirasid seda linnust Riiast tulnud saksa ristisõdijad koos sõjakäigule sunnitud lätlaste ja liivlastega. Äge võitlus linnuse ümber kestis viis päeva, mispeale eestlased lubasid preestrid linnusesse.
1223. aastal 1. augustil ründasid ristisõdijad jälle Viljandi linnust. Kaks nädalat kestis sakalaste kangelaslik vastupanu.
«Kuna oli nimelt suur kuumus ja linnuses oli hulk inimesi ja karja ja nad juba nõrkesid näljast ja janust, puhkes suur taud tapetute tohutu leha tõttu linnuses ja inimesed hakkasid haigestuma ja surema ja ülejäänud, kes olid veel ellu jäänud, suutmata end kaitsta, andsid ennast ja kogu oma vara kristlaste kätte. /…/ Aga venelased, kes olid olnud linnuses, kes tulnud appi usutaganejatele, poos sõjavägi pärast linnuse vallutamist kõik linnuse ees üles teiste venelaste hirmuks,» teatab kroonikakirjutaja Henrik.
Pärast Viljandi linnuse vallutamist 1223. aastal hakati eestlaste muistse linnuse kohale rajama kiirkorras ordulinnust. Kõike vallutuseelset sunniti unustama.»