R, 3.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lihtne ja ilus nagu elu ise

Parandatud viga viimases lauses
, teatrikriitik
Lihtne ja ilus nagu elu ise
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Peeter Jürgens ja Adeele Sepp – vanadus ja noorus teine teisel pool nähtamatut, aga läbimatut seina.
Peeter Jürgens ja Adeele Sepp – vanadus ja noorus teine teisel pool nähtamatut, aga läbimatut seina. Foto: Jaanus Laagriküll

Ugalas on valminud lavastus, mis jõuab vaatajate südamesse. See on ühtaegu lihtne ja liigutav, poeetiline ja mitmetähenduslik. Ning teema lihtsusest hoolimata üldsegi mitte lihtsustav ega triviaalne.

Maailmas on kirjutatud miljoneid armastuse lugusid. Seda on tehtud aegade algusest ning jäädakse tegema, kuni elu siin maamunal kestab. Neid on naljakaid ja traagilisi, lihtsaid ja keerulisi. Taago Tubin on lavastada võtnud briti kirjaniku Abi Morgani näidendi «Lovesong», mis on kirjutatud vaid mõni aasta tagasi. Tähtsusetu pole ka see, et autor on näidendi pühendanud oma isale ja Ugala näiteseltskond lavastuse oma vanematele.

Selle lihtsa loo tegelased on teineteisest vaimustuv noorpaar ja sama paar viiskümmend aastat hiljem. Armastajad kohtuvad kahekümneaastasena 1960. aastate paiku ja on nüüdseks jõudnud kuldsesse ikka, mida vaid aimatavalt varjutab naise, aga koos sellega ka kogu suhte traagika.

Märksõnad
Tagasi üles