Peaaegu igas kollektiivis leidub ikka ka mõni vastuvoolu ujuja ja mõni karjeristist juhuseotsija. Erandiks pole parteid. Erakondade mastaape arvesse võttes kajavad aga nonde peahoovusest eristuva tegelase sammud ühiskonnas rohkem vastu kui näiteks heegeldamisele keskendunud käsitööseltsi vastakal liikmel, kes enne kevadnäitust ootamatult niplispitsi viljelema hakkab.
Ehkki võimaluseküttide ja hingelt revolutsionääride käigud võivad olla äravahetamiseni sarnased, on nende ajend täiesti erinev. Esimene inimtüüp muutub tegusaks, haistes omakasu. Ta ei kohku tagasi küünilisest demagoogiast ega olukorra ärakasutamisest ligimeste ohvriks toomise hinnaga. Teine innustub ideest ja on valmis peaga vastu seina jooksma. Tema mõtteavaldused on sageli ettevaatamatud ja lapsesuised. Ta on valmis ennast ohverdama, ent pahatihti eeldab seda teisteltki.
Peab tõdema, et kaaskondlastele tülikad on mõlemad tüübid.
Oportunistil ja opositsionääril on raske vahet teha. See on rohkem vaistu küsimus. On siiski üks tunnus: kui esimene neist kuulutab ennast tihtipeale teiseks, siis vastupidist ei juhtu kunagi. Opositsionäär oma isikuga kuigi palju pead ei vaeva, sest maailm vajab päästmist.