Hallid hauaplaadid vabaduse sünni märgiks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

1933. aastal moodsa väljanägemise saanud ühiskalmistu taastati praegusel kujul laulva revolutsiooni päevil.

FOTO: Elmo Riig

Kui kümne aasta eest võinuks Viljandi vabadusvõitlejate hauakünkal jõululaupäeval süüdatud sadade küünalde valguses öötunnil kas või raamatut lugeda, siis viimaste aastate 24. detsembril on seal vilkunud vaid üksikud tulesilmad.

«Ju siis on praegu selline aeg, mil inimestel on muudki teha kui oma maa eest võidelnutele ja langenutele austust avaldada,» arvab Vabadussõja temaatikaga hästi kursis olev Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak. Ta ruttab aga rõhutama, et mida rikkamaks muutub riik, seda suurema au sisse tõstetakse põhiväärtused ning seda enam hakatakse tähelepanu pöörama omariikluse sümbolitele.

Nii on see olnud varemgi. Näiteks majanduskasvu tuultes kulgenud 1930. aastatel, kui vabadusvõitlejate hauaplats Riia maantee surnuaial oma praeguse põhjamaiselt karge ja jõulise kujunduse sai.

Jõuline Vabadusrist

Selles, et siinse hauamonumendi keskne element on dolomiidist välja tahutud Vabadusrist, pole midagi erilist, sest sama sümbolit on kasutatud paljude teistegi tähiste juures. Küll aga pole kusagil mujal seda tehtud sama rõhutatult kui siin. Ainsa erandina võiks välja tuua Tallinna kavandatava klaasist vabadussamba, mille tipp tuleb plaanide kohaselt vaat et identne Viljandi monumendi ülemise osaga.

Platsi uuendamisega hakati skulptor Roman Espenbergi juhendamisel pihta 1933. aastal. 27. juulil toodi paarisaja meetri kauguselt perekonna hauaplatsilt ühiskalmistule üle kapten Anton Irve põrm, et anda sellega kohale lisaväärtust.

Ühiskalmistu avati pidulikult 1933. aasta 6. augustil, mil Viljandis peeti viiendat ülemaailmset Vabadusristi päeva. Kalmistuga samal päeval avati Pauluse kiriku juures kapten Anton Irve monument.

Kuigi sõjaväelaste mälestamise komitee nägi suurt vaeva, ei õnnestunud nelja sõja päevil platsile maetud mehe nime ega päritolu tagantjärele kindlaks teha. Üks oli aga kindel: maetuid oli 39. Esimesed sängitati sinna 1919. aasta esimestel kuudel ning viimased 1920. aasta märtsis, kui sõda oli võidukalt lõppenud.

Maetud mehed on kõik ise päritolu, sest nagu sõja oludes tavaline, ei hakatud lahinguväljal või haiglates teise ilma läinuid kehvade transpordiolude tõttu kodukohta viima. Viljandis puhkavad mehed on langenud maakonna lõunapiiril ja Lätis või surnud haiglas.

1936. aastal maeti siia Tallinnast ümber Sakala Partisanide Pataljoni Vabadussõja-aegne juht major Otto Oidermann ja järgmisel aastal Vabadussõja-aegse 9. jalaväepolgu ülema kolonelleitnant Johan Schmidti põrm.

Viimane matmine leidis platsil aset juba järgmise maailmasõja päevil. Tookord saadeti viimsele teekonnale kolonelleitnant Aleksander Tilgre, kes oli vaid mõni päev enne saladuslikku uppumist Viljandi järve määratud kohaliku kaitseväeringkonna ülemaks. Tilgre haua puhul peetakse tähendusrikkaks asjaolu, et see asub kohe kapten Anton Irve oma ees — Tilgre teenis nimelt Vabadussõjas kapten Irve adjutandina.

Kärgatus õhtupimeduses

Enne uudse ilme saamist oli ühiskalmistu keskmiselt korras surnuaed tavaliste puust ristidega. 1930. aastatel sai sellest koht, mis mängis olulist rolli vabariigi aastapäeva ja võidupüha tähistamisel.

Kui 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon jättis hauad puutumata, siis 1945. aasta 11. septembril tegid kommunistid oma töö ära. Lõhkekeha kärgatus purustas monumendi ja hauaplaadid peksti puruks. Hiljem veeti kivid minema ning koht kaeti mullaga.

Nagu sellistel puhkudel ikka, pole täpselt teada, kes hävitustöö ellu viis. On väheusutav, et seda tegid punasõdurid. Eeldatavasti tuli korraldus maakonna kompartei juhtidelt ja koha pealt leiti ka inimesed, kes selle täide saatsid.

On omamoodi ime, et nõukogude ajal ei hakatud platsile uusi surnuid peale matma. Nii seisiski plats tühja ja tummana üle nelja kümnendi.

1980. aastate lõpu muutuste tuultes sai eestlaste seas populaarseks kõik, mis vähegi Eesti iseseisvust meenutas. Seega oli igati loogiline, et jõuti ka vabadusvõitlejate viimse puhkepaiga korrastamise mõtteni. 1988. aasta suvel alustas Sakala Sõltumatute nimeline rühm eesotsas Ain Varesega platsilt mulla äravedamist ning mõni kuu hiljem tegi Valdo Paddar algust taastamisprojektiga.

1989. aasta mais valmis EKE Projektis Marge Õunpuu käe all projekt, mille puhul oli tulnud lähtuda fotodest. Saaremaa dolomiidist detailide tellimine valmistas asjaosalistele parajat peavalu, sest töö enda kanda võtma pidanud Eesti Dolomiit lagunes. 1990. aasta veebruaris esitati uus tellimus Saare Dolomiidile, kes nõustus asja 25 000 rubla eest ära tegema.

Muinsuskaitse otsustas seniks, kuni kalmistu ennistamiseni jõutakse, püsti panna kolme meetri kõrguse puust Vabadusristi. Kaheksa kuud hiljem murdsid aga vandaalid selle maha.

Ei läinud libedalt

Libedalt ei läinud ka kivist monumendi ja teiste kujunduselementide teistkordne paigaldamine. Esiteks viibis töövõtulepingu sõlmimine ja teiseks püüti juba oma kohale pandud monumenti 19. juuni õhtul uuesti õhku lasta. Selle kuriteo sooritaja pole teada, kuid arvatakse, et seda tegid ühiselt julgeoleku töötajad ja Viljandis asunud Nõukogude dessantväelased.

Kui 1945. aasta plahvatus rebestas taiese pooleks, siis 1990. aasta kärgatus osutus sama jõuetuks kui toonane Nõukogude Liit. Monumendi tagumiselt küljelt lendas ära väike kild ja dolomiidist plokid nihkusid paigast, kuid ennistamine ei nõudnud töömeestelt erilist vaeva.

Kalmistu avati suure rahvamassi juuresolekul taas 1991. aasta 15. septembril. Peaaegu kümnendi vältel pärast seda pühade aegu võitlejate haudadel süüdatud arvukad küünlad olid ehk kõige ilmekam tõestus sellele, et viljandlased võtsid koha jälle omaks ega pidanud paljuks sealt läbi astuda ka siis, kui seal ei puhanud mõnda nende esiisa.

    Tagasi üles