Valli Lember-Bogatkina paneb kokku paksu raamatut

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Valli Lember-Bogatkina poseerib koos viljandlaste kingitud lilledega ühe Norras tehtud akvarelli ees.

FOTO: Elmo Riig

Oktoobris 85-aastaseks saav kunstnik Valli Lember-Bogatkina viibis teisipäeval Viljandi Kunstisaalis oma akvarellinäituse avamisel. Piltidel on ta kujutanud kuuma Kuubat ja karget Norrat.

Valli Lember-Bogatkina, kas akvarell on teie lemmikala?

Ma ei saa öelda, et oleks. Akvarelle olen alati hea meelega teinud, kuid üle kõige armastan monumentaalkunsti. Pärast oma elu suurimat õnnetust, mehe kaotamist olin väga haige ega olnud võimeline tegelema muu kui akvarelliga. See on kergem, sest pole vaja roomata ega tellingutel ronida.

Akvarellil on see hea omadus, et maalid ühe hingetõmbega ja näed kohe tulemust. Mina viljelen ikka klassikalist akvarelli, kus paber hingab. Õlivärviga võid teha ja tehtu maha kraapida ning üha uuesti teha.

Aeg on edasi läinud ja nüüd tegelen jälle monumentaalkunstiga.

Miks olete välja toonud just Kuuba ja Norra pildid?

Kontrasti mõttes: üks on kuum ja teine külm maa. Tegelikult ei tohi Norrat külmaks nimetada, sest seal on soojad ja südamlikud inimesed.

Olin Kuubal 1985. aastal. Sattusin meie oktoobrikuisest jahedusest nagu sauna. Troopiline kuumus oli päris ehmatav, nimetasingi seal tehtud seeria «Tropicanaks». Algul oli tunne, et inimesed aina tantsivad ja laulavad ega tööta. Hiljem nägin nende rasket tööd suhkrurooistanduses, aga maalisin ikkagi kuuma verd ja tantse. Tegin kohapeal näituse ning selle järel väljapaneku ka Moskvas ja Tallinnas.

Oma unistuste paigas Norras käisin alles eelmisel aastal. Kui norralased olid näinud mu Karepa pannood ja tööd Estonia teatris, kutsusid nad mind külla ning ma ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Nägin kahjuks ainult Oslo ümbrust, sest olin seal niisugusel ajal, mil turismiteed olid suletud.

Olin oma maale kaasa võtnud, lisasin kohapeal tehtu ja panin sealgi välja näituse, isegi kirikus. Praegu rändavad pooled minu trollid koos ühe sakslase töödega Norras ringi. Trollid on Norra rahvuslik omapära ja ma joonistasin neid seal suure huviga.

Rääkige palun oma viimasest tööst Narva-Jõesuus.

Selle pikkus on 13,5 ja kõrgus 1,8 meetrit. See on scrafito: valge tsemendi sisse tuli noaga lõigata see, mida kujutada tahtsin. Töö poleks üldse raske olnud, kui oleksin saanud selleks sobiva tsemendi: käepärast olnu kuivas väga kiiresti. Karepa rahvamajas tegin mõni aeg varem pannoo ühe ööga, kuid Narva-Jõesuu omale kulus viis ööpäeva ning teha tuli osade kaupa.

Panin basseini juurde kuuluva pannoo peale kuldkalakest püüdva näkineiu ning vedasin graafilise joonega lained. Seal on ka millimallikaid.

Oma esimese scrafito tegin Narva-Jõesuus 1965. aastal. Toona oli seal kuulus kolhoosidevaheline puhkekodu. Tahtsin teha samas stiilis ja lõikasin samuti ühe joonega. Kui töö valmis sai, nägin, et see sobib ujula sissekäiku ilmestama. Scrafito avati koos basseiniga 30. augustil.

Kuidas tervis ronimisele vastu pidas?

Jalad läksid hirmsasti paiste. Arstid soovitasid, et jätku ma pooleli. Kuid ma ei saanud, muudkui lõikasin noaga tsementi. Mul on hea meel, et mind Narva-Jõesuus mäletatakse ja mulle, 84-aastasele, pakuti taas põnevat tööd.

Veel rohkem rõõmustab mind pannoo, mille norralased minult Karepa rahvamajale tellisid. Selle suurus on 2,5 korda 1,5 meetrit ja see avatakse 10. oktoobril. Joonistasin akrüülvärvidega, pannes vikerkaare pilvede vahele.

Proua Õun ütles siinses kunstisaalis näituse avamist sisse juhatades, et teie loomingut võib arvestada tonnides.

Mul endalgi pole sellest õiget ülevaadet, olen ikkagi mitme žanri inimene. Peale akvarelli olen teinud temperamaale ja laste väljaannetele illustratsioone ning maalinud filmidele.

Paar päeva tagasi suleti näitus Kuressaare raekojas, mis on väga ilus koht. Seal olid väljas minu akvarellid, mu Jürist poja suured keraamikaesemed ja pojanaise tööd. Saarlased kohe oskavad kunsti hinnata.

Siin tegi Aate-Heli Õun samuti kõik, et rahval oleks mu väljapanekut hea vaadata. Põnev on näha, kuidas üks kunstnik teise töid esitleb. Ta on hingega kunsti küljes kinni. Ja Viljandi on ilus linn.

Mul on hea meel ka sellest, et akvarellinäituse avamist filmis minu filmioperaatorist poeg Vladimir Bogatkin.

Mis teil praegu käsil on?

Mul tuleb mõne päeva pärast välja raamat. Kirjutasin kõik oma põnevad lood üles ja oskajad inimesed tegid korrektuuri. Sinna tuleb 150 joonistust ja 100 värvilist lehte. Otsin veel joonistusi juurde.

Loodan, et sellest saab paks raamat, ja tean, et Varraku kirjastus teeb ilusa töö. Küllap näeb seda müügil ka Viljandis.

ARVAMUS

Malle London,
kunstnik

Imetlen Valli Lember-Bogatkina elujõudu. Ta on võrratu kunstnik. Tema andest jagub kogu perele, kes kõik tegelevad kunstiga.

Tema akvarellid on läbi aegade olnud väga impulsiivsed. Mulle meeldivad samuti tema tehtud portreed ja monotüüpiad. Sellel näitusel paelusid mind kõige enam väiksed Norra visandid nagu põhjamaised kalliskivid.

    Tagasi üles