JAANIKA JUHANSON: lavastamine on maailma loomine

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaanika Juhanson on õnnelik, et ta õpib just Viljandis.

FOTO: Peeter Kümmel

Kultuuriakadeemia üliõpilane Jaanika Juhanson jõuab lavastajadiplomini tuleval kevadel, aga oma esimese kõrghariduse sai ta Tartu Ülikoolis teatriajalugu tudeerides.

Tema mitmekülgsete kogemuste hulka kuulub töö Vanemuise teatri pressiesindajana ja kultuuriakadeemia avalike suhete juhina.

Ta on osalenud mitme teatriga seotud žürii ja loomenõukogu töös, pidanud loenguid nii pedagoogikaülikoolis kui kultuuriakadeemias.

Ajame juttu päikesest kullatud lossimägedes, kus lavastamisest rääkimine paneb võluva noore naise silmad veel enam särama.

Jaanika lapsepõlv möödus Keilas. Sellest ajast mäletab ta unistust saada näitlejaks. Näitlejat Jaanikast siiski ei saanud, sest aja möödudes soovid muutusid. Jaanika keskkooli lõpetamise aastal lavakasse sisseastumiseksameid ei olnud ning nii otsustaski tüdruk minna Tartusse ja õppida seal aastake teatriajalugu — teatriga seotud ala ju seegi. Aastaga hakkas Jaanikale Tartus nii meeldima, et ta ära tulla enam ei tahtnudki. Samal ajal süvenes temas kahtlus, kas temasugust näitlejat ikka on vaja.

Lavastajaks liiga noor

«Ülikooli ajal tuli korraga teadmine, et ma ei taha saada näitlejaks, vaid hoopis lavastajaks,» räägib Jaanika õige erialani jõudmise pikast teest. Äratundmisrõõmuga kaasnesid uued kahtlused. «Mul oli kogu aeg tunne, et olen liiga noor, olen ise alles laps ja mul ei ole teistele veel midagi anda,» kõneleb Jaanika toonastest siseheitlustest. Nüüd lavastajaks õppides on ta õppejõududelt oma kõhklustele kinnitust saanud: enne lavastama hakkamist tuleb kõigepealt endale selgeks teha, mida teistele öelda tahetakse.

Lapsena jälgis Jaanika eriti pinevalt Kalju Komissarovi juhendatava lavakunstikooli XIII lennu tegemisi. Sellest ajast on pärit tunne, et just Komissarov on see õige õpetaja. «Mingil ajal sain aru, et mul on võimalus teha mõlemat: õppida lavastajaks ja just selle juhendaja juures,» räägib Jaanika.

Viljandis on rohkem vabadust

Viljandiga oli Jaanika lähemalt tuttav juba enne lavastajaks õppima asumist. Nimelt töötas ta kaks aastat kultuuriakadeemia avalike suhete juhina ning pidas samas koolis meediasuhtluse loenguid. Tartu Ülikoolis olid õpingud lõpusirgele jõudmas ning käes tundus olevat õige aeg oma kauaaegne unistus teoks teha. «See oli otsustav punkt. Kui poleks sisse saanud, ei oleks ma kusagile mujale ka proovima läinud,» meenutab Jaanika peaaegu aasta väldanud sisseastumiskatseid.

Võrreldes teooriat ja praktikat ehk Tartu Ülikoolist ja kultuuriakadeemiast omandatut, tõdeb Jaanika, et kasulikud ja vajalikud on mõlemad. «Tartus oli rohkem eneseavastamise ja täiskasvanuks saamise aeg. Viljandis tean kindlamalt, miks ma siin olen,» resümeerib tulevane lavastaja.

Samal ajal tunneb ta, et teatri- ja kirjandusalane haridus on lavastajatööks väga hea alus. «Olen täheldanud, et õpitut on kirjandusmaastikul orienteerumiseks hädasti vaja — eriti kui tuleb valida lavastamiseks tekste,» on Jaanika Tartu-perioodile tänulik.

Praeguse asjade seisuga on noor naine üpris rahul ja tunneb end hästi just siin, kus praegu on. «Olen õnnelik, et õpin Viljandis, sest tunnen, et siinne kool pakub mulle mõnes mõttes rohkem vabadust,» mõtiskleb ta. «Komissarovi näol on mul alati olemas inimene, kelle poole pöörduda. Arvan, et ta üritab anda piisavalt vabadust inimestele, kes seda vajavad.»

Maailmade loomine

Kahel esimesel aastal olid näitlejaks ja lavastajaks pürgijatel kõik tunnid ühised. Võimalusi hakata valitud teed kahetsema ja pöörduda tagasi vana armastatu, näitlemise juurde oleks olnud tuhandeid. «Näitlemine on huvitav, aga kui mulle antaks valida, valiksin kõhklematult lavastamise,» on Jaanika endas kindel.

«Sisuliselt ongi lavastamine maailmade loomine. See on mõnes mõttes võlukunst: sul ei ole mitte midagi, aga tekitad inimestest, kes on sinuga koos, ühe maailma. Isegi ainult lühikest aega eksisteerides on see siis, kui inimesed seda usuvad, tegelikult olemas. Teha mitte millestki omaette eksisteeriv maailm — see köidab mind,» räägib Jaanika innustunult.

Maailmade tekitamine tähendab ka seda, et Jaanikat ei huvita eriti autori eksponeerimine. Pigem üritab ta näidata, mida tema kirjanikus nägi. Selle väite illustratsiooniks toob Jaanika sügisel lavale Preussleri «Krabati». «Kes tahab kirjaniku «Krabatit», peaks lugema Preussleri raamatut. Mul ei ole mõtet seda ümber jutustada, pigem tõlgendan seda,» tutvustab Jaanika oma eelistusi.

Teatrilabor ja Assauwe teater

«Krabat» kannab Jaanika lavastatavas versioonis hoopis nime «Krabatabark» ning jõuab lavale Teatrilaboris. «Teise kursuse lõpul lõin paari kultuurikorraldajaga Tallinna teatri- ja muusikamuuseumi juurde oma väikse Assauwe Teatri,» toob Jaanika näite, kuidas tekitada endale võimalusi, ootamata initsiatiivi koolilt.

Assauwe Teater eksisteerib praegugi, kuid selle kõrvale on tulnud katusorganisatsioon Teatrilabor. «Teatrilabor areneb selles suunas, et olla kultuuriakadeemia praktikabaas ja nii-öelda Viljandi saatkond Tallinnas,» selgitab Jaanika.

Teatri idee tuli Jaanika jutu järgi mitme asja kokkujooksmisest. «Mina leidsin, et võiksin areneda Viljandist väljapoole. Et meil on kursusel neli lavastajat, siis läheb aeg-ajalt kitsaks: ei suuda näitlejaid jagada,» meenutab Jaanika mõne aasta tagust olukorda.

Teatri- ja muusikamuuseumi teatriosakonna juhataja Kirsten Simmoga vestlemisest sündis arusaam, et muuseumi juures võiks olla noorteteater, mis tutvustaks noortepärases vormis ka muuseumi ning tooks sinna inimesi. Nii saidki kaks asja kokku.

«Kiiresti tulid Viljandi koolist juurde kultuurikorralduse üliõpilased Kirsi Ansper ja Eneli Järs, kelleta ma ei kujuta seda teatrit ette,» kiidab Jaanika korraldusliku poolega tegelejaid.

Kooli ja riigiteatrite vahevorm

Nüüd on Assauwe Teater muuseumi lisandist natuke suuremaks kasvanud.

«Kindlasti ei ole see minu autoriteater. Mulle tundub, et see on õige asi, mis peaks olemas olema, ja üritan seda käima lükata,» jääb Jaanika tagasihoidlikuks.

Praegu asub Assauwe endistes Salongteatri ruumides. «Otsime rahastamisvõimalusi, et saaksime jääda püsima kooli- ja riigiteatrite vahevormina, katsetamiste kohana. Me ei proovi luua veel üht repertuaariteatrit,» toob Jaanika välja vajaduse paiga järele, kus noored saaksid värskeid teadmisi praktikas proovile panna.

Assauwe Teater ja Teatrilabor ongi Jaanikale õppimise kõrval praegu kõige olulisemad. Endiselt annab ta kultuuriakadeemias loenguid, kuigi on püüdnud kärpida nende arvu võimalikult väikeseks, on jäänud vaid meediasuhtlus ja teatriajalugu. Õpetamine meeldib Jaanikale õigupoolest väga ja hea meelega jätkaks ta sel alal tegutsemist ka pärast kooli lõpetamist. «Lavastamine ja õpetamine on mingis mõttes väga sarnased,» leiab ta.

Füüsiline ja visuaalne raadioteater

Veel üks asi, mida Jaanika loodab tulevikuski teha, on raadioteatris lavastamine. Esimene kokkupuude raadioteatriga oli Jaanikal eelmisel aastal, kui tema lavastuses sai kuuldavaks Emil Tode «Laste Maailm». «Läksin sinna mõttega lihtsalt järele proovida, aga asja käigus ja nüüd, pärast seda, kui olen kuulanud hunnikute kaupa raadioteatri asju, on minust saanud tõeline raadioteatri fänn,» jagab Jaanika minuga oma toonast üllatust.

«Kui harilikult olen pigem visuaalse poole lavastaja ja suhteliselt füüsiline, siis raadios pean olema teiste vahenditega füüsiline ja visuaalne,» toob Jaanika esile raadioteatri erineva tunnetustasandi. See on Jaanikale olnud üks viimase aja suuremaid avastusi: raadio intiimsus, raadioteatrit kuulates tekkiv tunne, et kõik toimub siinsamas, naha lähedal.

Kuidas võrrelda võrreldamatut

Iseendale olulisemaid lavastusi on Jaanikal raske nimetada, sest eks kõik ole teda omal moel õpetanud. «Ugala teatris lavastatud «End-Sa-Pese» oli esimene suure teatri kogemus. Teisest küljest oli raadioteater mõnes mõttes väga helge tegemine. Need on kaks täiesti erinevat asja. Teatrilaborist tulnud Ksenja Dragunskaja «Igavesti igaveseks» oli vägivaldne, julm ja kujundlik, samas kammerlik, vanalinnapäevadeks tehtud «Tristan ja Isolde» aga täiesti vastupidine, suurte nukuteatriasjadega rändtrupi tükk,» kõneleb Jaanika neljast olulisemast lavastusest.

Tulevikus näeb Jaanika ennast lavastajana. «Tõenäoliselt vabakutselise lavastajana, aga kes seda teab,» lõpetab ta salapäraselt.

ARVAMUS

Eneli Järs,

sõber

Poolteise Teatrilaboris koos töötatud aasta kohta võin öelda, et Jaanika on pidevalt ideedest tulvil ning neid ellu viies hulljulge ja valmis ületama mis tahes takistusi.

Kuigi suuresti emotsioonide inimene ja hingelt kunstnik, tuleb ta kindlasti suurepäraselt toime ka kõigis teistes valdkondades.

Just tänu tema mitmekülgsusele ja põnevatele ideedele arvan, et saame Jaanikast veel palju kuulda ja näha.

OLULISEMAD LAVASTUSED

Keskaegsete materjalide põhjal «Tristan ja Isolde» Teatrilabori Assauwe Teatris, Tallinna vanalinna päevade ametlik lavastus 2. juunil 2006.

Emil Tode «Laste Maailm» Eesti Raadio Raadioteatris 25. veebruaril 2006.

Kornei Tšukovski ja Kaspar Jancise «End-Sa-Pese», jõulumuusikal Viljandi Ugala teatri suures saalis 12. detsembril 2005.

Ksenja Dragunskaja «Igavesti igaveseks», noortelavastus Teatrilabori Assauwe Teatris 30. augustil 2005.

Allikas: Jaaanika Juhanson

    Tagasi üles