Helle Pullmann: on selline paradoks, et võimekate inimeste üldine enesehinnang on sageli madal

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Peatselt doktorikraadi kaitsev psühholoog Helle Pullmann peab ennast õnnelikuks inimeseks, sest ta on sattunud uurimisteemadele, mis teda ennast mingil moel sügavalt puudutavad.

FOTO: Tiina Sarv

Täpselt kümme aastat tagasi ilmus «Sakalas» kirjutis Viljandimaal tol kevadel ainsana kuldmedaliga gümnaasiumi lõpetanud Helle Pullmannist.

Seniajani on meeles kaks asja tookordsest vestlusest. Kõigepealt see, kui soojalt tütarlaps rääkis oma emast, kes pärast isa varajast surma teda ja venda üksinda kasvatas, ning teiseks tema kindel veendumus, et tulevikus tahab ta inimesi aidata.

Helle Pullmann valis psühholoogi kutse.

Ema Maie meenutab päeva, mil tütar tuli Tartust teadmisega, et ta on oma suureks üllatuseks edukalt ülikooli pääsenud. «Ta ostis mulle suvekostüümi. Nagu oleksin mina kooli sisse saanud!» on ema veel praegugi hämmeldunud ja liigutatud.

Nüüdseks on Helle oma õpingutega jõudnud sinnamaale, et hakkab lähiajal kaitsma doktoritööd, mille sisu kohta ta ütleb kolm märksõna: «enesehinnang», «isiksus» ja «vaimne võimekus».

«Eelkõige sügav kummardus mu juhendajale professor Jüri Allikule, kes on mind oma eeskuju ja innustusega toetanud. Pärast magistrikraadi kaitsmist ei julgenud ma doktorantuurile mõelda, kuid just tema oli see, kes pidas seda ainsaks loogiliseks sammuks. Nüüd ei kahetse ma tehtud otsust hetkegi, sest mida rohkem ma teadustööga tegelen, seda huvitavamaks läheb,» räägib noor psühholoog, istudes oma tööruumis Tartus Tiigi tänaval.

Andekus seab piirid

Helle Pullmann on doktoritööd tehes testinud rohkem kui 7000 eri vanuses kooliõpilast üle Eesti, et uurida, millest sõltub nende õpiedukus. Seniajani on kindla vastuseta küsimus, kas headele hinnetele õppimise eelduseks on sünnipärane andekus või piisab vaid püüdlikkusest ja pingutusest.

«Mäletan, et põhikoolis vaevas mind küsimus: miks on minu pilt autahvlil, kui ma pole selleks vähimatki pingutust teinud, mitmel klassikaaslasel ei õnnestu aga sinna pääseda suurele soovile ja usinale õppimisele vaatamata,» meenutab Helle.

Oma doktoritöös ta sellele küsimusele vastust otsibki ning uurib, kas õpiedukus sõltub pigem kaasasündinud üldisest vaimsest võimekusest või teatud isiksuslike loomuomaduste kombinatsioonist.

«Praegu võib väita, et heade hinnete saamiseks on eelkõige oluline üldine vaimne võimekus ehk võime loogiliselt mõelda, arutleda ja analüüsida. Kuigi ka õpilase meelekindlus ehk loomupärane püüdlikkus, korralikkus ja järjekindlus on tähtsad,» räägib Helle Pullmann.

Kui vaimne potentsiaal ja mõtlemisvõime on eakaaslaste omadega võrreldes tagasihoidlikud, ei pruugi autahvlile pääsemiseks kasu olla ei tuimast tuupimisest ega faktide pähetagumisest. Kasu on väike, kui püüdlikult omandatud teadmised ei moodusta mõtestatud süsteemi. Just teadmiste korrastamise ja omandatud info rakendamise tagabki üldine vaimne võimekus ehk intelligentsus.

Lisaks õpingutele, teadustööle ja tudengite juhendamisele on Helle Pullmann nelja aasta vältel pidanud üliõpilastele loenguid vaimsest võimekusest.

«Kuigi nüüdisajal räägitakse palju emotsionaalsest intelligentsusest, ei ole võimalik kõrvale heita teadmisi, mida intelligentsuse uurijad on sajandi vältel kogunud,» ütleb ta. «Pikalt kogutud teadmised kinnitavad, et üldine vaimne võimekus on väga oluline tegur paljudes eluvaldkondades ning seostub lisaks ametialasele edukusele ka sotsiaalsete probleemidega, mille puhul autoõnnetuste põhjustamine, kriminaalsus, töötus ja riskikäitumine on vaid mõned näited.»

Samuti on teadlased tema sõnul üksmeelel, et kuni 80 protsenti inimese vaimsest võimekusest on kaasa sündinud ja ülejäänu sõltub ümbritsevast keskkonnast. Nii näiteks realiseerub vaimne potentsiaal täielikumalt, kui laps areneb toetavas ja innustavas kodus, kus on palju raamatuid ning loogilist mõtlemist nõudvaid mänguasju.

«Kindlasti ei tohi eelnevast teha järeldust, et vaimne võimekus on ainus omadus, millest sõltuvad inimese käekäik ja edukus,» rõhutab Helle Pullmann. «Kuid pole kahtlust, et see aitab edule oluliselt kaasa.»

Mida edukam, seda enesekriitilisem

Nelja aasta eest pidas Helle Pullmann oma magistritöö põhjal ettekande auditooriumile, kus kuulajaskonna moodustasid Eesti ülikoolide silmapaistvad noorteadlased ja edukad tudengid.

Pärast ettekannet oli ta hämmingus, kui mitu kuulajat pöördus tema poole, öeldes: «Te rääkisite minu probleemist.»

«Magistritööd tehes leidsin selge seaduspärasuse, et kõrgema vaimse võimekuse või akadeemilise edukusega inimestel on üldine enesehinnang eakaaslaste omast üldjuhul madalam, ehkki kõrvalseisjale tundub loogiline, et kui kõik kulgeb justkui muretult ja edukalt, pole mingit põhjust rahulolematu või enesekriitiline olla,» tõdeb ta.

Lektor oli siiralt imestanud, kui tema juurde astus esmapilgul väga enesekindlana paistev noormees ning nentis, et ta on alati pidanud mõistetamatuks eripäraks oma õrna hinge ja karmi enesekriitilisust. «Kõik arvavad, et mul on kogu aeg justkui iseenesest hästi läinud, aga seda, mis on tegelikult mu sees, keegi ju ei näe,» oli noormees öelnud.

Kuuldud ettekandest oli ta oma sõnul saanud julgustust ja teadmise, et ta pole sugugi veidrik, vaid tegemist on lihtsalt ühe psühholoogilise paradoksiga.

Helle Pullmann lausub seda meenutades, et siis tundis ta rahulolu: ta oli suutnud oma tööga viia toetava sõnumi kas või mõne inimeseni.

Iga minut arvel

Kuigi stabiilse pereelu tekkimine on noort naist pikki tööpäevi tublisti lühendama pannud, tunnistab tema vend Kalle, et kogu pere ootab vaikselt, millal doktoritöö kaitstud saab. «Siis ehk annab ta endale natukegi asu ja ka meie saame temaga rohkem koos olla.»

Helle Pullmann käib igal võimalusel Viljandis ja teeb hea meelega suvila juures aias tööd, paraku on tema aeg piiratud. Lahedat maailma asjade arutamist, mida vend taga igatseb, ei tule ette enam kuigi sageli. Küll aga leitakse endiselt võimalusi teineteist meeles pidada ja üllatada. Näiteks koostas ja kujundas Helle vennale mõne aja eest sünnipäevaks tolle lemmikansambli Depeche Mode’i laulutekstide kogumiku.

Laialdaste vaimsete huvidega venda peab Helle Pullmann oma kujunemisaastate suurimaks eeskujuks ning hindab tema tegemisi väga kõrgelt. Nimelt on ta leidnud endale igapäevatöö kõrvalt meelepärase huviala - genealoogia. Kuigi ta on oma suguvõsa uuringutes jõudnud umbes 300 aastat tagasi, ei oska ta öelda, kust on pärit need andekuse ja töökuse geenid, mis nende peret iseloomustavad.

Helle Pullmann arvab, et kõige rohkem on ta tänu võlgu emale.

«Ema on mu kõige armsam ja lähedasem inimene ning loodan siiralt, et olen oma suhtumised emapiimaga alatiseks kaasa saanud. Olen ikka imetlenud tema töökust, kannatlikkust, rõõmsameelsust, tolerantsust ja abivalmidust. Mulle on seniajani mõistatus, kuidas ta suutis pideva töötamise kõrvalt leida minu jaoks küllalt aega, tähelepanu ja hellust. Tema on see, tänu kellele ma olen õnnelik ning elan väga huvitavat ja täisväärtuslikku elu.»

Arvamus

Jüri Allik,
Tartu Ülikooli psühholoogia osakonna juhataja

Mõnes mõttes on Helle lausa kangelaslik - see töö, mille tema on ära teinud, on võrreldav mõne väikese uurimisinstituudi tööga. Meie riik hakkab tema panusest alles mõne aja pärast aru saama.

Tavaliselt suudetakse põhjalikult läbi uurida mõnisada last, aga tema valis 7000 last Eesti kõikidest maakondadest ning uuris nende vaimset võimekust, isiksust ja enesehinnangut. Sellist uuringut pole ka mujal maailmas tehtud. See on haruldane andmekogu.

Meie Käitumis- ja Terviseteaduste Keskus, mis kuulub tippkeskuste nimistusse, määrab igal aastal preemia parimale doktorandile rahvusvahelise publikatsiooni eest. Tänavu oli Helle üks, kes selle sai. Tal on rahvusvaheliselt refereeritavates teadusajakirjades ilmunud juba kuus artiklit - nii palju pole igal ülikooli professorilgi.

Mis saab edasi?

Pärast doktoritöö kaitsmist mõtlen mina Hellega seoses järeldoktorantuurile. See kestab tavaliselt kaks aastat ning inimene on vaba, ta võib tegelda endale huvipakkuvate teemadega ja talle makstakse selle eest palka. Loodan, et saame Hellele välismaise järeldoktorantuuri koha.

Kui mind Helle juures miski pisut häirib, siis see, et ta on liiga korralik ja püüdlik, perfektsionist. Oleme juhendanud koos eri taseme teadustöid. Ta kipub mõningaid asju teiste eest ära tegema. Kõiki noori ei saa usaldada, ometi ei pea alati andmeid üle kontrollima. Mõnikord olen ma Helle tervise pärast tõsiselt mures, sest pinge, millega ta tegutseb, on väga kurnav.

Õppejõuna on Helle tubli, aga usun, et tema tõeline kutsumus on organiseeriv töö. Eestis puuduvad haridusalased mõõtmised kõige laiemas mõttes: laste vajadused, võimed, kooliküpsus, edasijõudmise perspektiiv, kutsesobivus jne. Kujutan ette, et Helle võiks olla inimene, kes sellega tegelema hakkab.

    Tagasi üles