Praost Marko Tiitus leiab, et Viljandi linnavalitsuse otsusest tõsta Eesti Vabariigi aastapäeva aktus 24. veebruari eelõhtule aimub nõukogudeaegset mõtteviisi.
Aastapäeva tähistamine kannab sõnumit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marko Tiitus, miks on teile vastuvõetamatu linnavalitsuse ettepanek tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva 23. veebruaril?
Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise traditsioon on Viljandis kindlalt välja kujunenud. Olen siin elatud viie aasta jooksul osalenud perega iseseisvuspäeva sündmustel, sealhulgas aktusel Ugalas, ning leian, et see on olnud pidulik ja väärikas tava, mida ei tasu kergekäeliselt lõhkuda.
Seda seisukohta jagavad mu kolleegid, Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Mart Salumäe ja baptistikoguduse pastor Aamo Remmel, kellega olen sel teemal mõtteid vahetanud. Ütlesin oma arvamuse välja ka hiljutisel nõupidamisel Viljandi linnavalitsusega.
Eesti Vabariigi aastapäev on tähtis okupatsiooni eel sündinud põlvkonnale, aga ka noorematele. Seda on meeles peetud läbi terve nõukogude aja. Mäletan isegi, kuidas veebruaris sai suusanädala ajal teiste koolipoistega koos Vaba Euroopa raadio saateid kuulatud. Iseseisvuspäev on meie teadvusse kinnistunud konkreetne kuupäev, see on märgilise tähendusega sündmus, mida ei saa siia-sinna nihutamisega devalveerida.