Taludes käib elu tasahilju

Palju lambapäid karges talveõhus — see on Murese tõukari Raassilla külas. Foto: Elmo Riig / Sakala

Praegu maal ringi sõites võib tunduda, et elu on seal täielikult välja surnud — vaid harva sõidab vastu heinapalle vedav traktor või postiringil sõiduauto ning metsaservas on kuulda mootorsae urinat. Inimesed tegutsevad kodus omaette.

Pööripäeva järel läbi Abja valla Sarja küla sõites jäid Tihase talu juures silma lavatsil lebav seakere ja selle juures leeklambiga askeldav peremees. Seatapp on maal alati jõulueelne töö olnud, et pühadelauale suupoolist lisada.

Kodus siga müümise eesmärgil veristada teadupärast ei tohi. Peremees Vello Tihane nentis siiski, et osa prae- ja vorstimaterjali läheb sõpradele ja tuttavatele.

«Inimestele meeldib rohkem koduse solgi kui kuiva jõusööda peal üles kasvanud looma liha,» rääkis ta. «See säriseb pannil, mitte ei vahuta.»

Vello Tihase hinnangul oli ühelt sealt lootust saada umbes üheksakümmend kilo leivakõrvast. Tema lauta jäi veel teisigi rõngassabasid ruigama. Vanasti tapeti vähemalt üks siga kevade poole juba soojemate ilmadega, kui liha saunas singiks suitsutama hakati — nii oli suviste tööde ajaks lauale suutäis soolast panna.

Pärast aastavahetust tundus maaelu veelgi enam soikunud olevat, sest vahepeal oli maad katvale lumevaibale taevaluukidest kohevat lisa tulnud. Seekord oli «Sakala» eesmärk leida talve trotsivaid koduloomi.

Kui mahedama ilma ja kergema lumikattega võis Karula järve ääres koplites märgata kümneid lambaid, siis nüüd ei hakanud silma ühtegi. Villakandjad olid suletud maakivist lauda uste taha, kus on soe ja ninaesine kogu aeg võtta.

Küll aga üllatas ühe Pärsti valla majapidamise juures metsatukas kümmekonna rõõmsalt ringi tormava sea nägemine. Nood tormasid karges talveõhus ringi, songisid lund, täitsid kõhtu — ühesõnaga tundsid ennast väljas hästi. Kes tahtis, sel oli võimalus vanast bussist tehtud varjualusesse põhku pugeda.

Päri kandis püüdis ühe majapidamise juures pilku väike veisekari, kes kõvaks tambitud lumel, küljed koos, mäletses ega pidanud kümmekonna külmakraadiga talveilma sugugi ebaloomulikuks.

Noorkari oli koplis ka Paistu—Kärstna tee ääres lauda juures. Nagu kõigil teistel nähtud pudulojustel, oli ka neil võimalus sooja ruumi pugeda.

Kõige toredam pilt avanes Tarvastu vallas Murese talu juures, kus teele valgus trobikond valges, punase värvilaiguga kasukas lambaid. Nad tulid lauda lähedal asuvate heinapallide juurest ja kõigil olid kõhud pärast lõunasööki punnis.

Kari jalutas järgmisesse hoovi ja sealt midagi leidmata, tuli tagasi oma sööklasse. Inimest märgates muutusid nad elavamaks ja asusid teda uudistama, kuid jätkasid peagi oma tegemisi. Mõnel tekkis raskusi jäise lumevalli ületamisega, kuid lambalik jonnakus viis sihile.

Murese lambakari käib aasta läbi väljas, kuid tal on olemas ka kindel peavari, kuhu pakase eest varju pugeda.

Suur kollane majavalvur nuuskis võõrad üle, kuid ei pidanud neid karjale ohtlikuks ja pani oma sabaliputaja tööle.

Kahtlemata ei puudu talvemaastikust ka kõrsi nosivad hobused, kuid neid märkasin paar päeva hiljem hoopis Tänassilma kandis.

Inimese määgivatel, ammuvatel ja hirnuvatel sõpradel pole talvekülmadest ja lumerohkusest suurt lugu, kui pererahvas varjualust ja ninaesist pakub.