EESTI RAHVA kestmajäämine on sisse kirjutatud meie riigi põhiseadusesse. Kes peab aga meie, sealhulgas laste ja noorte õiguste eest seisma ning jälgima, et täidetaks sellekohaseid rahvusvahelisi suuniseid ja nõudeid, näiteks ÜRO lapse õiguste konventsiooni? Kuidas kasvatada meie lastest ausad, haritud, isikupärased, loovad, tundlikud ja töökad kodanikud?
PRAEGU Eestis toimuv teeb mind murelikuks. Tuhandeid inimesi jääb töötuks või läheb töö ja parema elu otsinguil välismaale.
Vanemad on pandud sundseisu. Mis saab nende perede lastest? Ei ole ju õige, et nad jäetakse vanavanemate või sugulaste-tuttavate hoolde, omapäi kasvama või lausa tänava kasvatada.
Paraku juhtub ka nii, et kooliteele astuv väike laps on peres ainus varahommikul ärkaja — töötud ema ja isa magavad edasi. Kui ka pärast kooli pole kellelgi tema jaoks aega ja ta jääb ninapidi arvutisse, on see lapse hülgamine.
SENISEST palju enam tuleks avalikkuses arutleda selle üle, kust saab vägivald alguse.
Lapsed puutuvad igal sammul kokku televisioonis ja virtuaalmaailmas levitatava vägivallaga. Kuigi meil pole tsensuuri, saab kultuuriminister või haridusminister juhtida kas või veebilehtede haldajate ning telejaamade ja kinoomanike tähelepanu vägivalla leviku piiramisele.
Praegu on viimane aeg selles vallas midagi põhimõtteliselt muuta ning piiranguid seada, enne kui pommi- ja tulistamisähvardused meilgi tõelisuseks saavad.
Riigikogu, valitsuse, ühiskonna- ja meediategelaste poole on juba pöördutud murega telesaadetes, arvutimängudes ja teistes kanalites levitatava vägivalla pärast. Kui ikka noor inimene tulistab koolis õpetajate ja õpilaste pihta ning seejärel teatab, et jäljendas filmis nähtud sarimõrvarit, on asi naljast kaugel.
Teadlased on tõestanud, et vägivaldse käitumise kasv on otseses seoses sellega, kui palju on vaadatud virtuaalset vägivalda.
VÄGIVALLALE vastukaaluks peame koostöös avalik-õigusliku televisiooni ja miks mitte ka erakanalitega looma ja näitama rohkem sääraseid saateid, mis avardavad laste silmaringi, selle asemel et kiskuda neid hüperseksuaalsusele rõhuvasse tarbijaühiskonda, alkoholi ja narkootikumide võrku.
Riik peab aitama luua meediakoolitusprogramme laste ja nende vanemate eneseanalüüsiks: millistest meediakanalitest nad on mõjutatud?
Igal õhtul jõuavad õudused teleri kaudu meie kodudesse. Laps hakkab ka teise inimese vastu käe tõstmist pidama elu loomulikuks osaks ning püüab nähtut matkida. Seepärast tuleb igal võimalikul moel hoiduda ekraaniga elektroonilisest lapsehoidjast.
Agressiivne meedia nakatab eelkõige neid lapsi, kelle kodus valitseb närviline õhustik. Selles on oma osa ka majanduslangusel, eelkõige tööpuudusel.
Igaüks meist saab siin aidata kaasa sellega, et ei jää ülekohtu suhtes ükskõikseks. Ehk on lastel võimalik vägivallategusid toime panna just seetõttu, et täiskasvanud pigistavad silma kinni? Meil on suur vastutus: ülekohtust ei tohi vaikida.
KUI MÕTLEME, et miski siin ilmas enam ei üllata, peame pahatihti nentima vastupidist. Mida arvata alles hiljuti pedofiilias süüdi mõistetud teada-tuntud inimesest, kes näitas end avalikkusele lastekaitsjana ja oli poliitikute nõustaja?
Millist nõu ta neile küll andis?
Ent tähelepanu! Et tegemist oli lühimenetlusega, mis karistusseadustiku kohaselt võimaldab vähendada karistust kolmandiku võrra, jäigi lõplikuks karistuseks 15-aastase vanglakaristuse asemel kümme aastat. Nii võika kuriteo puhul ei tohiks karistust määrates ometi rakendada lühimenetlust!
Alles pärast kohtuprotsessi saime teada, et mees vahistati juba 2009. aasta märtsis, ehkki avalikkuse ette jõudis tegu mõni nädal tagasi. Kelle käsi ja kelle käsul hoidis pedofiili kuriteod seni vaka all? Kas sel on poliitilisi tagamaid?
Kui nii, on tõesti kahju, sest sellised tegelased kahjustavad kõigi lastega tegelevate inimeste usaldusväärsust.
Selge on, et kõigepealt peame meie, emad-isad ja vanaemad-vanaisad, mõtlema, mida saame oma laste kui meie tuleviku heaks ära teha.
Ka sõna on tegu. Seepärast hoidkem silmad lahti ning andkem teada igast vägivalla- ja ülekohtuilmingust!