Jaanus Vaiksoo: See äraspidine lahkuv aasta

Jaanus Vaiksoo Foto: Arno Saar / Õhtuleht

HILISSÜGISEL, üsna vastu talve, võtsin oma maakodus lõpuks ette töö, mida olin tükk aega plaaninud: ajasime koos sõbramehega lakast alla vanad heinad, vedasime need põllule ja põletasime ära.

Ausalt öeldes tekkis päris ehtne heinategemise tunne. Külmast ja vihmasest ilmast hoolimata läks nahavahe mõnusalt soojaks ning meeltesse tungisid aastatetagused pildid koos oma lõhnade, helide, suveleitsaku ja lapsepõlvega.

«Ei mäletagi, millal viimati sai heina tehtud,» lausus sõber, läbi ja lõhki maamees.

Ja ehkki õhtul oli kontides mõnus rammestus ning rahulolu tublist tööst, puges hinge vaikne äng. See oli äraspidine heinategu. Kõik oli teisiti kui kunagi aastate eest: hein tolmas ja pudises, taevast udutas vihma, põllul suitses põlenud kuhi ja külmast kange loodus hääbus talveootuses.

Sain aru, et ma pole kahjuks ainus äraspidine heinaline. Sel aastal oli neid Eestis palju. Piim on muutunud odavamaks kui vesi. Lehmi ei tasu enam pidada, karjamaad on jäänud tühjemaks ja hulk sõimi külmaks. Miks rääkida aina ühelehmapidajast tädi Maalist. Suures ohus on loomapidamine kui elustiil, sest enam pole mõtet hoida ka kümnest või kahekümnest lehmast koosnevat karja.

Kas tuleb veel kunagi aeg, mil meil on põhjust tuua südasuvel lakka värskelt lõhnavad heinad? Ma ei tea. Ma üksnes loodan.

LÕPPEVAL aastal on läinud paljud asjad äraspidi. Maailmamajandus teeb vähikäiku ning koos sellega kaovad töökohad, vähenevad sissetulekud ja kahaneb ostujõud. Ärevad sõnumid tekitavad kergemini paanikat, puudutagu need siis seagrippi või marketi avamise puhuks välja kuulutatud odavmüüki.

Doominoefekt lükkab pikali kõik üksteisest sõltuvad lülid. Ent inimesele on igiomane enese alalhoiu instinkt. Inimloomus nii kergelt ei murdu.

Just jõulude ajal on paslik küsida: kas siis lugu on tõesti nii hull? Ei ole ju. Ehk toob praegune madalseis paljudele meist hoopis ammu oodatud pääsemise, kuigi me ei taha seda endale tunnistada?

LÄINUD aastate majandus­edu, mis väljendus meie igapäevaelus enamasti meelikõditava tarbimispeona, oli kui mõnus karussellisõit. Algul nautisime üha rohkem peadpööritavat kiirust. Tuul vihises kõrvus, kõhu alt kõditas, mõni hakkas joovastusest kiljuma... Ühel hetkel märkasime, et pea on hakanud ringi käima ja süda on ammu paha, kuid maha enam ei saa, sest tuurid oli juba liiga kõrged. Ja üllatus, üllatus: karussellisõidus polnudki võimalik jõuda viie kõige edukama hulka!

KUI KARUSSELL su viimaks maha viskab, võib kukkumine küll valus olla, aga võid ka tänada õnne, et pääsesid seekord ainult marraskil põlvega. Oleks võinud minna palju hullemini, kui jäänuksidki tiirlema.

Nagu rätsep, lõõtsapaikur ja kirstupanija August Gailiti novellis «Rändavad rüütlid» läksid elu argipäeva eest põgenedes papilt varastatud lendava vaibaga otsima imeilusat Helloli saart keset Suurt Ookeani. Nad lendasid päevi, nädalaid, kuid ja aastaid, nad olid nälginud ja külmunud, aga saart nad ei leidnud.

Ikka suuremaks kasvas igatsus Helloli saare järele kui elust väsinud inimese igatsus Issanda pehme süle järele. Ikka palavamaks muutus nende palve, ikka valusamini kostis nende hoigamine.

«Kui paitav tuul liiguvad naised Helloli saarel, ihar värisemine punasil huulil. Ning puis kasvavad granaadi õunad, mida sirutataks sulle vastu naeratusega. Ning istudes kuninga troonile jood kuldsest karikast punast viina, et pää hakkab pööritama kui imelikus unenäos. Ning siristades lendavad sinu ümber linnud, pelgamata sind...»

All aga venib hall udu, kattes maad ja Helloli saart ning õrnemaid unistusi saarest. Uppunud uttu on Suur Ookeani saar, kadunud kauguses unistused...

EHK EI PEAKS me alati otsima eksootilisi saari Suures Ookeanis? Ehk piisab mõnikord õnneks ka värskelt lõhnavast heinakoormast siinsamas, oma kodutalu lakas?

Mõelgem, kui paljude meie esivanemate elu on alguse saanud just nendestsamadest joovastavalt lõhnavatest heinalakkadest täis armastust, kirge ja õnne.