38-aastasele raske vaimupuudega Leenale meeldivad koerad ja kassid. Kassid pisut enam kui koerad. Meeldivad nii väga, et ta koguks nad kõik kokku enda silma ja hoole alla Viljandi kodutute loomade varjupaika.
Leena leidis endale lemmikud varjupaigast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karula hooldekodu juhataja Mai Tuuksam, kes iga argipäeva hommikul Leena loomade varjupaika vabatahtlikutööle sõidutab, proovib oma hoolealust leebelt veenda, et enamikul küla vahel nähtud kassidel on siiski kodu olemas. Pealegi ei tasu looma varjupaika sattumise üle heameelt tunda, pigem tuleks rõõmustada siis, kui ta on endale uue kodu leidnud. Tundub, et sellist mõttevahetust on ette tulnud varemgi.
«Siin on neil hea,» on Leena oma arvamuses kõigutamatu. Nii on ta iga kord pisut kurb, kui mõni asukas mujale kolib.
Perenaise omanikutunde ja hoolega puhastab Leena puure, mida mõnigi ehk mustaks tööks põlgaks, ning on teiste vabatahtlike abiliste peale kiivaski. Leenal on kõik seatud oma käe ja jala järgi ning mõnikord tundub talle, et teised ajavad hästi välja kujunenud rütmi sassi.
Hoolealuseid mitmel pool
Leena vilunud liigutustest on tõesti aimata, et ta on siin ametis olnud juba kaheksa kuud, neli tundi päevas. Peale talitamise on tema ülesanne loomi toita.
«Pakume krõbuskeid, konserve ja jogurtit,» kirjeldab ta hoolealuste toidusedelit. Leena väidab end teadvat iga looma maitse-eelistusi. «Mõnikord ma annan neile küll liiga palju süüa,» nendib ta rõõmsalt.
Lapsest saadik Karula hooldekodus elanud naine tahaks sama heldelt toita ka külakasse, kuid paraku on see kahe otsaga asi ja võib asutuse töökorraldust häirima hakata. Hooldekodu keldris elab siiski päris oma nurrulööja.
Leena ja hooldekodu töötajate eestvõtmisel on kaks Karulas ekselnud kassi siiski varjupaika jõudnud. Kui ühe puhul oli tegu ilmselgelt hulkuriga, siis teine jäi silma just oma hoolitsetud moe ja hättasattunud toakiisu abitusega. Ning säravvalge kasukaga. Enne varjupaika viimist öö soojas katlaruumis veetnud looma taheti varjupaiga hingekirja kanda kui helehalli, kuid Karula inimesed selgitasid, et tahm on lihtsalt kassi karva pisut tooninud.
Ilus loom ei jäänud varjupaika kauaks: juba kahe päeva pärast oli ta endale kodu leidnud. «Ma ei teagi, kas omanik sai ta varjupaigast kätte või soovis keegi nii kena looma kohe endale,» rääkis Mai Tuuksam.
Leena tutvustab meile oma lemmikuid. Ehkki talle meeldivad kõik kassid, nagu ta kohe kiiresti ja rõhuga lisab. Sõna «kõik» kõlab sealjuures nii, et ega seda kahtluse alla seada julgekski, kuigi kontrast mõne hulkurielus rääbakaks muutunud, vesiste silmadega kõutsi ja nunnu kassipoja vahel on silmanähtav. Leena ennast välisest petta ei lase.
Kiisusid või, olgem ausad, kohati parasjagu kogukaid kassipurakaid ükshaaval meile esitlemiseks sülle võttes ja tagasi puuri pannes jälgib Leena, et uks lukku saaks. Musta- valgekirju Pauli puuri kontrollib ta kogunisti kaks korda, sest on juhtunud, et mõni loom pistab putku ning siis on põgeniku kättesaamisega omajagu tegu.
«Mõnikord lähevad kassid omavahel kaklema, kui kokku satuvad,» tunnistab Leena toonil, nagu pihiks ema neljasilmavestluses, et tema imearmas ja alati korralik poeg kipub viimasel ajal siiski ülekäte kasvama.
«Mõni kass on kuri ka,» nendib Leena süveneva kahetsusega, ent juba järgmises lauses pulbitseb optimismi. «Kui ma nende lahutamisega hakkama ei saa, kutsun Triinu appi!» Silmas peab ta Viljandi kodutute loomade varjupaiga juhatajat Triinu Priksi.
Leenast on tunda, et ületamatute olukordade eest ta hirmu ei tunne. Vähemalt loomade varjupaiga katuse all. Ja küünistada saada ei karda ta üldse mitte. «Oh, seda on küll juhtunud!» jätkab ta sama rõõmsameelselt ning piilub oma varrukasse, tõdedes kahetsusega, et ühtki sellekohast tõendit tal parasjagu ette näidata pole.
Suurema suuremeelsusega Leena kriimude pärast solvuma ei hakka. Ta kinnitab, et kõik loomad tunnevad teda ja tema neid — juhtub ka paremates peredes.
Iga hoolealusega on tal oma jutt puhuda ning lahkudes käib ta neile ükshaaval lehvitamas ja head aega ütlemas.
«Soovin neilegi häid pühi,» räägib Leena. «Mul on ka täna jõulupidu, aga enne ma siit ära ei lähe, kui kõik asjad tehtud,» laseb ta aimata oma eelistusi.
Innukad nagu lapsed
Mai Tuuksami sõnul kipub hüvastijätt loomadega mõnikord tõesti venima. Tööd loomade varjupaigas peab ta aga Leenale väga heaks vahelduseks ja omamoodi teraapiakski.
«Kui siia veel vabatahtlikke tuleb, on ta sellest häiritud, sest kardab, et äkki võetakse töö temalt ära või jääb tema osa väiksemaks,» kõneleb juhataja.
Karula hooldekodu 76 elanikust on vaid paarkümmend töövõimelised. «Nad vajavad siiski pidevat suunamist ja järelevalvet,» lausub Tuuksam.
Leena on varjupaigas talitades iseseisvuse poolest õnnelik erand ning sealsed töötajad usaldavad teda. Mai Tuuksam nendib, et kui psüühikahäirega hoolealused on sageli apaatsed ega innustu võimalusest milleski käsi külge panna, siis vaimupuudega inimesed on agarad justkui lapsed, kes kõike ise teha ja järele proovida soovivad. Ja nagu lastelegi, tuleb luhtumishirmu hinnaga neile selleks võimalus anda. Leena puhul on see ennast igati õigustanud.
«Leena on näide sellest, et need, keda me oleme harjunud pidama väetiteks abivajajateks, suudavad ka ise abi pakkuda ja ühiskonnale palju tagasi anda,» on Mai Tuuksam veendunud.
Kõrvalruumist on kuulda, kuidas Leena puure pühib ja kassidega juttu vestab.