TÄNAVU KUULUTATI välja muuseumiaasta ning selle huvitava embleemi taustal kutsutakse inimesi osa saama põnevatest ettevõtmistest ja väljapanekutest. Peaaegu kõik Eesti muuseumid — neid on kokku ligi veerand tuhat — on rohkete lisa- ja rändnäituste kaudu tutvustanud oma varamutesse talletatut.
Huvilistele on pakutud arheoloogilisi, etnoloogilisi, bibliograafilisi, memoriaalseid ja dokumentaalseid, faleristilisi ja filateelseid, tehnika-, arhiivi-, kunsti- ja arhitektuuri- ning muidki väärtusi märksa enam, kui tavaliselt vitriinides näha võib.
Olude sunnil ja materiaalsest suutmatusest on küll mõni muuseum kinni, näiteks Kristjan Raua muuseum Nõmmel, Meleski klaasimuuseum ja Viljandi kunstisaal, ent ka majandussurutise kiuste hoitakse meie rahvapärandi varamuid hääbumast.
Paraku hakkas suve lõpul meie 14 võtmemuuseumi kohale kogunema üha süngemaid pilvi. Eelmine, valitsuse 2006. aastal kinnitatud ja lähemat aega kuni aastani 2015 puudutav arengukava, mis hõlmab 35 põhimuuseumi (8 riigimuuseumi, 11 keskmuuseumi, 14 maakonnamuuseumi ja 2 riiklikku sihtasutust), ei näinud ette mingeid liitmisplaane. Nüüd, kolm aastat hiljem, need aga tõstatati.
Mullu viidi maakonnamuuseumid maavalitsuste alluvusest ja siseministeeriumi valitsemisalast kultuuriministeeriumi haldamise alla ning ilmselt sai praegune (aga mitte kauem kui aprillini 2011!) kultuuriminister suunise «luuda liigutada».
LOODETAKSE, et uus moodustis liitmuuseum ühtlustab Eesti vabaõhumuuseumi egiidi all kõigi 14 maakonnamuuseumi tegevused, koosseisud, palgad ja töötulemused. Praegu on need väga erilaadsed, alates Palamuse kihelkonnakoolimuuseumist Jõgevamaal kuni väikese teadusinstituudi mõõtu Pärnu ja Viljandi muuseumini.
Kuidas seda ühtlustamist korraldada, pole muudatuste algatajatele sugugi selge. Kas teha eelarved võrdseks ja töötajate koosseisud ümber jagada? Ehk anda kehvematele sõsarasutustele fondidestki midagi kaasavaraks?
Ministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsleri Anton Pärna, hariduselt arheoloogi kinnitust mööda ei muutu sisuliselt midagi. Ainult raamatupidamised ühendatakse. Direktorid jäävad neljaks aastaks ametisse ja lähevad siis konkursi korras ümbervalimisele.
NAGU LUGESIME kuu aja eest, 22. oktoobri «Sakalast» Anton Pärna selgitusest, on jõude koondades põhiline, et liitmuuseumi juhtimisel tekiks otsustusprotsessides kaasarääkija, ühtne hääl ja võimas mootor. Sel teel muudetavat maakonnamuuseumid kohaliku kultuurielu keskuseks.
Igatahes on selge, et liitmuuseumi koosseisus viimati mainitud roll hoopis lahjeneb ning filiaalide omaalgatust, operatiivsust ja kindlasti ka tõukefondidest toetuse nõutamist pärsitakse suurel määral. Samuti kahaneb ja ähmastub praeguste maakonnamuuseumide identiteet.
KÕIK MEIE muuseumid on eelkõige mäluasutused. See on nende identiteedi tähtsaim tahk. Maakonnamuuseumid on metoodiliselt kogunud ja alal hoidnud kõiki piirkonnaga seotud ajaloolisi materjale, aga ka silmas pidanud, et talletatud saaks nüüdisaja aines, juhul kui see ei kuulu just arhiivide kompetentsi.
Ajaloomälestisi on uuritud nii plaaniliste välitööde abil kui juhuleidude vastuvõtmise kaudu ja vahel isegi lisaotsingut kasutades. Karta on, et liitmuuseumi puhul kahanevad uurimis- ja avastamisvõimalused koos operatiivsuse ja ostuvabadusega märkimisväärselt.
Muuseumide põhikollektiivid on viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud piirkonna patriootideks ja omamoodi maa soolaks. Ma olen mõndagi muuseumi nimetanud lausa kohalikuks teadusakadeemiaks. Kui need kollektiivid peaksid kahanema või koguni hajuma, tekivad kultuurilohud, mida on paremate aegade tulles võimatu täita.
IDENTITEEDI teine tahk on valitsejatele ja kõiksugu ümberkorralduste tegijatele pisut tülikas.
Viljandi muuseum võitles juba poolsada aastat tagasi kätte õiguse olla kogu endise Viljandimaa ja selle tosina kihelkonna ajaloo ja eluolu talletaja ja uurija. Nõukogudeaegse rajoonide süsteemiga Viljandimaast lahti rebitud Põltsamaa ja kolmeks tükeldatud Pilistvere kihelkond on tõmbekeskuste nihkumisest hoolimata ikka mingil määral Viljandiga kokku kuuluv aegruum.
PÜSIEKSPOSITSIOONI täiustamise kõrval on enamik muuseume korraldanud temaatilisi näitusi, mille õnnestumisele on kaasa aidanud inimeste annetatud esemed ja materjalid. Tähtpäevade puhul saavad koolid võimaluse kinnistada õpilaste teadmisi asjakohaste ekskursioonidega, ka väljapoole muuseumiruume. Muuseumide raamatukogud-lugemistoad on leidnud kodu-uurijatelt rohket kasutamist. Muuseumide aastaraamatud on asjalike ja sisukate uurimuste kogumikud.
On kaheldav, kas liitmuuseumi korral suudetakse või üldse lubatakse niisugust initsiatiivi näidata ja realiseerida.
Säärast ühtlustamist edasi arendades jõuab kultuuriministeerium varem või hiljem ka teatrite liitmise, raamatukogude ühtlustamise ja kultuurimajade keskse juhtimise alla viimiseni.
LIITMISEGA näib aga olevat tuli takus. Esialgu pidi ekspertkomisjon, mille enamuse moodustavad muuseumidirektorid, oma ettepanekud esitama juba 2. novembriks. Põrkunud üldsuse tugevale kriitikale ja liidetavate põhjendatud vastuseisule, lükati see tähtaeg 1. detsembrile.
Tundub, et ka siis ei saa asjast asja, kui just 14 muuseumi esindajatele lausa teerulli kombel mõju ei avaldata. Kui nad aga järele nõtkuvad või komisjoni otsuste tegemisel liikmete arvamusi ega hääletamist ei arvestata, tuleb suur tsirkus: kõik muuseumitöötajad peavad esitama lahkumisavalduse ja on ministri lubadus, et nad kõik taas oma avalduse põhjal uude liitmuuseumi tööle võetakse.
Möödunud nädala lõpul toimus Palmses järjekordne nõukoda, kus kohalkäinute sõnul võis kahe poole vastandumist selgelt aduda.
SIILILEGI SELGE, et kõikjal on raske aeg ja langus pole veel põhjani jõudnud. Plaan parandada asja liitmuuseumi loomisega muudab olukorra «provintsis» mitmeti veelgi halvemaks, sest keskaparaadi rajamiseks ja ülalpidamiseks tuleb välja käia suuri summasid. Ega’s Tallinnas ametisse asuvad uued töötajad lepi ometi alla keskmise palgaga, nagu need praeguseks kärbitud on!
Küllap oleks enamik maakonnamuuseumide töötajaid nõus oma rahakotis suurematki tühjust taluma lootuses, et meie majandus hakkab paari aasta jooksul uuesti ülesmäge minema, ja selle nimel, et aastate pikku kujunenud ja kohaliku kultuuri heaks palju teinud kollektiivid säilitaksid oma loomisjõu ja identiteedi.
Nõnda siis: las jääda nii, kui’s oli, las jääda nii, kui’s on! Midagi lohku lüüa on alati kerge, taastada aga üliraske.