Juhtkiri: Julmad inimesed

Merisead olid külma kätte jäetud koos plastpuuriga. Foto: Erakogu

Vanad roomlased ütlesid, et inimene on inimesele hunt, ja veel tänapäevalgi tuleb tihti nende sõnadega nõustuda. Ent kes või mis on inimene loomale? Kas parim sõber, hädapärast väljakannatatav planeedikaaslane või hoopis sadistlik piinaja?

Laupäevane «Sakala» räägib kahest hirmsast loomadega toimunud sündmusest, mille mõlema põhjustasid inimesed. Üks neist lõppes juhuse tahtel hästi: prügikasti kõrvale surma ootama sokutatud merisead leiti õigel ajal üles ning viidi turvalisse kohta. Ent metskitsetall, kes hoolimatust firmast maha jäänud masuudireostuse sisse sattus, ei pääsenudki sealt enam eluga.

Tõsi, mõne julma või kuritegelikult tuulepäise tegelase pärast ei saa kogu inimkonda kurjaks kuulutada. Enamik meist on siiski head ja suhtuvad ka loomadesse südamlikult. Ent kohustus loomapiinajate tegevust takistada ja meie kaitsetuid kaaslasi aidata lasub terve ühiskonna õlul.

Just kaitse ning abi osas jäävad Eesti seadused ja ametkonnad nukraks tegevalt nõrgaks.

Karistusseadustiku kohaselt saab loomade julma kohtlemise eest määrata kas rahalise karistuse või kuni aastase vangistuse. Seega on koera surnukspeksmine karistuse poolest võrdsustatud näiteks varastatud televiisori ostmisega.

Looma julma kohtlemisega vahele jäänud inimeselt võib ära võtta loomapidamisõiguse, kuid seda lubab seadus teha maksimaalselt viieks aastaks. Mis juhtub pärast seda?

Väga segane on ka süsteem hätta sattunud loomade aitamiseks. Ühelt poolt peaks sellega tegelema päästjad, teisalt keskkonnaamet, mõned ülesanded on delegeeritud jahimeestele ja nii edasi. Kuidas peaks abi vajava looma leidnud inimene teadma, kellele hädalisest teada anda?

Murekohti on teisigi ja nende lahendamist ei tohi edasi lükata. Meie humaansust näitab kõige paremini just see, kuidas me nõrgematesse suhtume ja mida nende heaks teeme. Inimene peaks ka hundile inimene olema.