KUJUTLEGEM olukorda, et Paalalinnast ei vii Viljandi kesklinna ühtegi kõnniteed ning sajad selle linnaosa elanikud on sunnitud tööle, poodi, turule ja arsti juurde ukerdama ühtainsat kitsukest ja sageli porist lainetavat rada mööda. Managem endale silmade ette pilt, kuidas noored emad Valuoja viadukti ületades kogu jõu mängu panevad, et lapsevanker konarlikul pinnasel uppi ei lendaks.
Kas me lepiksime sellega vaikimisi? Vaevalt küll.
Kas kohalikku volikokku pürgivad mehed ja naised julgeksid valimistest valimistesse sellesse probleemisse suhtuda sama ükskõikselt nagu konn konjakipudelisse? Ilmselt mitte.
ÕNNEKS VÕIN paalalinlasena tõdeda, et enamiku meie linnaossa kulgevate tänavate äärde on kõnniteed välja ehitatud ja mitu on alles hiljaaegu uue asfaldiga kaetud. Ka Männimäele, Uueveskile ja Peetrimõisa viivad jalgteed on järk-järgult siledamaks saanud.
Samal ajal on meil kaks linnaosa, kuhu jõudmiseks tuleb praegusel pimedal ajal sõidutee servas liikudes sõna otseses mõttes eluga riskida. Pean silmas Viiratsit ja Jämejalat.
JAH, MA tean, et haldusterritoriaalselt ei kuulu kumbki Viljandi koosseisu: esimesena nimetatu on Viiratsi valla ainus alevik ja teine Pärsti valla suuruselt neljas küla. Ent kui läheneda asjale sisuliselt ja jätta kõrvale juriidika, on selge, et orgaanilises mõttes on nad mõlemad Viljandi lahutamatud osad. Ometi suhtub maakonnakeskus nendesse kui sohilastesse, tunnistamata neid päris võõraks, kuid julgemata neile ka täit tuge pakkuda.
Ainus, mis keskmist Viiratsi elanikku keskmisest männimäelasest eristab, on see, et tema palgast maha arvatav tulumaks laekub teise omavalitsusse ja üksikutele sotsiaalteenustele ligipääsemiseks tuleb tal pöörduda eri asutuste poole. Tarbijana kohtuvad nad aga iga päev Viljandi kauplustes, tervisekeskustes, kultuuriasutustes ja lõbustuskohtades. Ning mis peamine: suurem osa Viiratsi inimesi teenib oma palga Viljandis.
NIISIIS ON kohane küsida: mille eest karistatakse Viiratsi ja Jämejala elanikke? Mida kurja on nad teinud, et neil ei ole õigust jalutada ohutult ja mugavalt kodu ja tõmbekeskuse vahel?
Veelgi enam: miks peavad Viiratsi kortermajade elanikud talvekuudel tasuma toasooja eest Eesti kõige suuremaid arveid, kui võiksid sama hästi olla ühendatud tunduvalt odavamate tariifidega Viljandi soojavõrku?
Sääraseid küsimusi võiks tõstatada ridamisi, alustades haridusest ja lõpetades eakate hooldamisega.
PIKEMALT analüüsimatagi on selge, et põhjused ei peitu milleski muus kui omavalitsuste puudulikus koostöös.
Raske öelda, kas see tuleneb kohalike poliitikute ja ametnike mugavusest, rumalusest või millestki muust, kuid nad on juba aastaid pidanud omavalitsusi eraldavat kujuteldavat joont inimeste heaolust tähtsamaks. Samal ajal kui kõikjal Euroopas annavad käega katsutavaid tulemusi riikidevahelised piiriülesed koostööprojektid, ei suudeta Viljandi lähiümbruses pisiasjadega hakkama saada.
RÄÄGITAGU MIDA tahes, aga mina keeldun uskumast, et paarisaja meetri pikkuse asfalteeritud kõnnitee ehitamine on nii raske ülesanne, et sellega pole olnud võimalik kahe okupatsioonijärgse kümnendi jooksul toime tulla. Pigem pole seda üritatudki. Miks?
Jutt, nagu ei saaks Viljandi oma raha kulutades silmas pidada naabervalla elanike huve, ei pea vett, sest vajaduse korral on palju keerulisematelegi sasipundardele leitud juriidiliselt korrektne lahendus. Pealegi on kõige otsesemalt Viljandi linnavalitsuse asi seista selle eest, et võimalikult paljud inimesed võimalikult sageli oma jala üle maakonnakeskuse piiri tõstaksid ja siinsetes ärides rahakoti avaksid.
ÄSJA SAID selgeks uute valla- ja linnavolikogude koosseisud ning kohalikud rahvaasemikud lähevad oma tähtsa (ilma naljata!) juhtimistööga uuele ringile. Kas just nüüd pole õige aeg vaadata kriitilise pilguga üle mõni savijalgadel dogma? Ehk ikkagi tasub härjal sarvist haarata ja ümbruskonna vallad (vähemalt osaliselt) Viljandi külge liita?
Kas ja millises tempos see hiljuti idanema pandud idee edasi areneb, sõltub ennekõike Viljandi juhtidest ehk Kalle Jentsi ja Tarmo Looduse selja taha koondunud meestest ja naistest.
Viljandi jääb väärika ajalooga linnaks ka siis, kui eksisteerib koos lähemate aladega. Ega siis sellepärast keegi linnaõiguste kallale kipu! Pealegi on võimalik emotsionaalset obadust pehmendada ühendomavalitsusele nime pannes. Miks ei võiks sündida näiteks Sakala vald, mille keskus on Viljandi linnas?
VÕIB-OLLA JUST praegu tuleks sõnad ja teod kooskõlla viia ning kinnistada arusaam, mille järgi omavalitsused peavad territoriaalselt ja organisatoorselt olema seatud nii, et kaitseksid kõige paremini elanike huve. Vallad ja linnad olgu inimeste teenistuses, mitte vastupidi! Ajalooline taust peab seejuures olema teisejärguline.
Tunnistagem, et tiheda koostöö jutt on jäänud Viljandimaa keskosas paljudes valdkondades tühjaks lobaks ning selleks et reaalsete saavutusteni jõuda, on tarvis nii mõndagi põhjalikult ümber korraldada.