/nginx/o/2016/11/24/6106013t1hfd8a.png)
/nginx/o/2009/10/02/244176t1h02f0.jpg)
Õpetajatest kuuleme kolm-neli korda aastas ka siis, kui me peret pidi kooliga seotud pole. Enamasti saame neil puhkudel teada, et haridustöötajad soovivad saada pisut rohkem palka või säilitada senist teenistust. Mõnel üksikul juhul jõuab avalikkuse ette kooliseinte vahel lahvatanud konflikt. Siis saab hammast teritada kogu haridussüsteemi kallal, säästmata sealjuures inimesi.
Paaril puhul muutub enamik ühiskonda õpetajate suhtes härdameelseks ja meenutab neid hea sõnaga. See juhtub tarkusepäeval, 1. septembril ja õpetajate päeval, 5. oktoobril. «Sakala» on proovinud koolide toredatest tegemistest teada anda jõudu mööda aasta läbi ja häid sõnu ei tule seepärast otsida.
Laupäeval tunnustab haridusminister Tõnis Lukas aasta õpetajaid. Viljandimaa esindajana on sellele sündmusele kutsutud Jakobsoni gümnaasiumi emakeeleõpetaja Erika Rummel. Tema kandidatuuri esitajad on üles lugenud hulga omadusi, mis eristavad tunniandjat tõelisest õpetajast. Pikast oskuste ja tegude loetelust jooksevad kahe koeniidina läbi sõnad «hoolivus» ja «laiahaardelisus».
Igaüks, kes on lastega kokku puutunud või mäletab veel selgelt oma lapsepõlve, teab, et selles eas inimesi pole kerge petta. Ninnutavad tädid ei võida kunagi lapse usaldust, seevastu südamest tuleva huvi tunneb õpilane alati ära ning oskab hinnata, kui täiskasvanu kohtleb teda võrdse partnerina.
Sama moodi oskavad lapsed teha vahet võltsidel tühikargajatel ja inimestel, kes raatsivad oma vaba aega pühendada ettevõtmisele, mis neile otsest tulu ei too. Missioonitunne kõlab selle tegevuse kirjeldamiseks liiga suurejooneliselt. Iga õpetaja teab, et maailma päästa pole vaja.
Piisab sellest, kui suudad äratada teadmistejanu või loomingulisust mõnes noores, kes ise poleks selle peale tulnud, või õpetada nägema ilu ja seoseid seal, kust enamik neid otsida ei oska. Siis ongi maailm päästetud.