Hiljuti istus minu kõrval pargipingil eakaaslasest pensionär. Meist sõidutati mööda ratastoolis meest. Kõrval istuja asutas ennast kurtma: küll on tänapäeval palju invaliide, aga pole midagi imestada, sest inimesed on raskest elust stressis.
Kiri: Rahulolu meis endis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et kolm aastakümmet tagasi pidin pingelise töö ja väikeste laste kõrvalt üle viie aasta põetama voodihaigeks jäänud ema, kihvatas mul sees. Meenus toonane meeleheitlik olukord. Polnud ühtki inimväärilist kohta, kuhu oleksin saanud ema hooldada anda. Kusagilt ei olnud saada ühekordselt kasutatavaid mähkmeid, mis oleksid hooldamist kergendanud, ja ratastooli, mis oleks toonud vaheldust ema kurba ellu. Ma ei hakka rääkimagi kümnetest muudest asjadest, mida ei olnud defitsiidiajastul võimalik hankida.
Nondel masendavatel aegadel ei toonud pered invaliide huupi avalikkuse ette. Tundub, et ühiskond on selles suhtes muutunud palju mõistvamaks.
Ajuti näib, et paljud minu nooruses nii toredad neiud ja noormehed on muutunud virisevateks vanadeks meesteks ja naisteks. Mina ei oska küll oma natuke alla viie tuhande krooni jääva pensioni juures elu üle kaevata. Abikaasal ütles kümmekond aastat tagasi tervis üles ja tema sissetulek koos toetusega on paarsada krooni väiksem. Ometi suudame edasi pidada kolmetoalist linnakorterit ja maksta arved, võlgasid kellegi ees ei ole. Söögilaud on korralik ja nüüd, iseseisva Eesti ajal, ka mitmekülgne.
Kaugeid reise me endale küll lubada ei saa, aga lastele külla sõidame ikka.
Kõik pühad ja perekondlikud tähtpäevad saavad endiselt peetud ning ka kodu jõudumööda remonditud. Näiteks aknavahetuseks vajaliku summa suutsime koguda nelja kuuga. Mäletan nõukogude ajast oma ema ja tädi pensionäridena.
Nemad pidid talvepalitu ostmiseks pool aastat raha koguma. Mida oleks minul elu üle viriseda?
Kindlasti on palju raskem üksinda linnakorteris elaval pensionäril ja lapsi kasvataval töötul. Sellepärast ei talu ma endaga samaväärses või minust isegi paremas olukorras olevate pensionäride kaeblemist. Noorust ei saa tagasi, sellest tõsiasjast ei peaks kibestuma.