Juhtkiri: Mõru lootus

Naine kõrvaldas raha kontolt väikeste summade kaupa. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Riigi jätkuv rahapuudus on tõstnud taas päevakorrale kaks kirgi kütvat teemat: õpetajate töötasude ja pensionide vähendamise.

Pedagoogide palkadest on räägitud tüdimuseni, paraku tulutult. Ikka leidub neid, kes arvavad, et tegu on mõnusa tubase ametiga, milles juba poolest päevast õhtule saab ning mille eest aastate kaupa vähem kui keskmist palka maksta on igati õiglane.

See on viinud hariduselu olukorda, et tõeline maa sool on loobunud alandavast lehmakauplemisest. Ta kas järgib oma kutsumust fatalistliku rahuga või leiab endale kassikullatud edulugudest toituva ühiskonna silmis väärikama rakenduse.

Pensionäridel on seevastu suurem selgitustöö alles ees. Kui õpetajate tulusid sel aastal  juba kärbiti ja keerulise palgasüsteemi kattevarjus on seda tehtud varemgi, siis vanema põlvkonna võitlus on seni käinud kas elatustaseme tõusu või säilitamise eest.

Esimest korda taasiseseisvunud Eestis on tänavu hakatud rääkima vajadusest pensioneid koomale tõmmata. Viimasel ajal devalveerunud sõna «solidaarsus» kerkib siinkohal taas keelele.

Ehkki meie pensionärid on sissetulekute poolest Euroopa eakaaslaste seas viimaste hulgas, saame ennast trööstida mõttega, et lätlastel läheb peaaegu poole kehvemini. See on mõru lohutus.

Pensionide kärpimise koha pealt tuleb siiski tunnistada, et Olari Taali «Maalehes» väljaöeldud põhjendustel on kaalu. Eriti kui võtta praeguste kõrval arvesse ka tulevasi pensionäre.

Nii maailma kui Eesti rahvastik vananeb. Juba enne majanduskriisi oli meil alust tunda muret, kas praegu tööealiste inimeste lapsed suudavad tulevikus täita riigikassat nii, et see kindlustaks nende vanematele vähemalt nüüdsega samaväärse pensionäripõlve. Kui sellele kohustusele lisandub veel näiteks riigivõla tasumine, tuleb järeltuleval põlvkonnal tugevasti püksirihma pingutada.

Jääb loota vaid praegu 30 000-kroonise emapalga toel sirguvate laste ülimale võimekusele.