Juhtkiri: Nutt kurgus

Laulupidu. Foto: Artur Sadovski

Teleülekanne oli kehv. Kultuuriminister trügis poolvägisi koore juhatama. Laulupeo toiduvalik sarnanes Õllesummeri omaga. Rongkäigu venimine lükkas kontserdi alguse poolteist tundi edasi. Bussiühendust südalinnaga peaaegu polnud.

Küllap võiks loetelu laulu- ja tantsupeo tõrvatilkadest jätkata. Ent meenutades kümneid tuhandeid säravate silmadega inimesi laulukaare all ning Kalevi staadionil, tundub see kõik tühine ega suuda meepotti rikkuda.

Pealkiri «ÜhesHingamine» sobis seekordsele peole nagu pastlad «Tuljaku» tantsija jalga. Ühtekuuluvus ja üksteisest hoolimine, mida oli möödunud nädalavahetusel peopaikades selgelt näha, jätsid mulje, nagu hingaks tohutu rahvahulk tõepoolest samas rütmis, jagaks ühiseid soove ja unistusi.

See hingeliigutav tunne täidab osalejate ja pealtvaatajate rinda iga viie aasta tagant. Tänavu oli emotsioon erakordselt rohke osavõtu tõttu lihtsalt veidi suurem.

Eestlaste lauluarmastus pole müüt või soovunelm, vaid vaieldamatu tõelisus. Ka hiljutine statistikaameti uurimus näitas, et koorilaul on meie populaarseim harrastuskunst, millega tegeles mullu 39 000 inimest. Laulmine pole siiski ainult hobi, vaid on andnud rasketel aegadel rahvale tuge toime tulla ja lootusrikkalt tulevikku vaadata.

«Me oleme laulnud ennast eestikeelseks ja rahvaks. Me oleme laulnud ennast vabaks,» meenutas president Toomas Hendrik Ilves laulukaare all kõneldes.

Võib-olla just see, et praegu tuleb Eestil taas tõsiste raskustega võidelda, tõi tänavusele tantsu- ja laulupeole tavapärasest rohkem rahvast. Kui vaid kõiki haarav üksteise toetamise soov jääks kestma ka pärast seda, kui lauljad ja tantsijad on tagasi kodukohta jõudnud!

«ÜhesHingamise» kohta on kasutatud palju ilusaid väljendeid alates liigutavast ja lõpetades ülevaga. Ent kõige paremini annavad rahva hinges toimunut edasi lihtsad sõnad, millega mitu pidu jälginud inimest oma tundeid kirjeldas: «Mul oli nutt kurgus.»