Saabumas on sumedad suveõhtud ja kirkad pühapäevahommikud, mil pered saavad tuimade tööpäevade järel veeta koos kvaliteetaega.
Repliik: Kas grill või pill?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui see kummaline väljend moodi tuli, tabasin end aru pidamas, mis siis õieti annab ajale selle õige väärtuse. Võimalusi on palju ja nende hulgast ei põlga mina ära ka maakeeli niisama molutamiseks kutsutavat mugavat äraolemist. Ometi koputas mu südametunnistusele lõik raamatust «Võrumaa ja võrumaalsed». Selles kirjeldab Enno Piir oma kodukohta, nagu see oli enne suurt ilmasõda.
«Minu sünnikodu ümbruses asus veerandsada majapidamist, nende hulgas oli normaaltalusid ja popsiperesid. Nagu mäletan, polnud ainult seitsmel perel ühtegi muusikariista, kuid oli ka selliseid taresid, kus oli kolm ja rohkem pilli. Nendel 18 Haanja perel kokku oli kaks koduvalmistatud orelit ja üks harmoonium, kolm vabrikust tulnud klaverit, neli poest ostetud viiulit, üksteist koduvalmistatud kannelt, viis ostetud kitarri ja üks ostetud mandoliin.»
Kujutan ette, milline võis olla kvaliteetaeg selles külas, kus vaid taludevahelised künkad kimbutama kippuva kakofoonia vastu aitasid. Ma olen kade.