Heiki Raudla otsib kivikesi tõeookeanis

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Heiki Raudla koputab südamele, et aja kiirest voolamisest hoolimata ikka silmad ja kõrvad lahti hoitaks.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Mai kuus kuuekümneaastaseks saanud Heiki Raudla on pidanud Viljandi linnapea, riigikogu liikme, «Sakala» arvamustoimetaja, siseministri nõuniku, arendusjuhi ja õpetaja ametit.


Õpetajana töötab ta seniajani, kokku on ta tarkusi jaganud umbes seitsmele tuhandele noorele. Peale nimetatud ametite on Raudla tuntud aga ka poliitiku, karikaturisti ja ajaloohuvilisena ning avaldanud tubli poolsada raamatut.



Heiki Raudla võtab oma pilgeni täis, mitmes keeles teoseid mahutava riiuli ees seisvalt laualt kamašokolaadi ja vaatab seda mõtlikult. Võib täiesti kindel olla, et selle kõigile hästi tuttava tahvlikesega on seotud mingi põnev lugu.



«Olustveres elas kunagi mees nimega August Elmelo ja talle meeldis igasuguseid asju välja mõtelda. Näiteks sai ta patendi vedelikuga täidetud kammile, et juuksed paremini seisaksid,» räägib Raudla pruunikaskollast pakendit käes keerutades ning jätkab: «1939. aastal üritas Elmelo patenti võtta kamašokolaadile, aga mingite tõrgete tõttu jäi see saamata. Sellegipoolest hakati Eestis mõni aasta hiljem, 1942. aastal, Peeter Paul Papi algatusel seda maiust tootma ning väikeste vahedega on see tootmises püsinud seniajani. Ega ta kõigile maitse, aga maailmas on ta täiesti ainulaadne.»



Kamašokolaadi leiutaja ja tootmise jälgi ongi Raudla viimasel ajal ajanud.



Kadunute otsija


Heiki Raudla on ajaloo hämarusest päevavalgele tirinud ja tolmust puhtaks kloppinud kümneid ja kümneid lugusid. Kõige rohkem paeluvad teda need, mis on seotud Viljandi linna ja maakonnaga.



«Olen kogu aeg olnud veendunud, et Viljandimaal on teistest paksem kultuurikiht,» lausub Raudla. «Miks see nii on, ei tea. Ehk on üks põhjus selles, et linakasvatusega rikkust kogunud võisid endale lubada paremat haridust? Ent midagi on selle taga ilmselt veel. Kunagi ütles Viljandi Jaani kiriku pastor August Westren-Doll, et sõna «mulk» ei tule mitte lätikeelsest sõnast «loll», vaid hoopis araabia keelest ja tähendab ülikut.»



Raudlale meeldib väga ka fakt, et enne viimast suurt sõda oli 33 protsenti vabariigi kindralitest ja 40 protsenti riigivanematest pärit just Viljandimaalt. Ja ilma temata ei teataks ilmselt suurt midagi ainsast Pulitzeri preemia võitnud eestlasest, karikaturist Edmund Valtmanist, kes elas seitse aastat Viljandis.



Väitega, nagu kaevaks ta lugusid välja, Heiki Raudla siiski päris nõus ei ole. «Ma otsin need ajaloo prügimäelt üles ja löön läikima,» parandab ta.



Nõnda on muu hulgas selgunud, et Viljandimaalt olid pärit Eesti esimene naisnotar Ilma Sarepera ja üks esimesi naisadvokaate Helene Johanson.


Mis küll kihutab Raudlat ette võtma tihti kuudepikkuseks venivat vaevarikast uurimistööd?



«Newton ütles kunagi, et tunneb end sageli väikese poisina, kes leiab mererannast mõne ilusama kivikese suurest tõeookeanist,» selgitab ta rahulikult. «Mul on sama lugu. Ja kui ma leian midagi ilusat, siis soovin, et ka teised seda näeksid. Olen alati tahtnud näidata, et just Viljandimaalt on pärit väga palju põnevaid inimesi.»



Nõnda kohtabki Raudlat Viljandi muuseumis materjali otsimas nii sagedasti, et teda võib suisa sealse püsiekspositsiooni hulka kuuluvaks pidada.



Raamatut väärt elu


Ent Heiki Raudla enda elulugugi vääriks raamatut.



Pärast kaheksanda klassi lõpetamist kunsti- ja merekooli vahel kaalunud ning lõpuks viimase kasuks otsustanud poisist sai aastal 1991 Viljandi linnapea ning pärast seda riigikogu liige ja hiljem siseministri parem käsi.



«Nojah, üleminekuaegadel tekkis ehk rohkem võimalusi,» ütleb ta ise tagasihoidlikult. «Inimestele, kes ehk muidu poliitikasse ei sekku, pakub selline aeg ahvatlusi. Hiljem nad tõmbuvad tagasi ja hakkavad jälle oma asjadega tegelema.»



Nii on läinud ka Raudlaga. Ta on praegu küll Viljandi linnavolikogu liige, kuid suuremast poliitikast siiski mõnevõrra distantseerunud. Tema elus on praegu märksa tähtsamatel kohtadel raamatute kirjutamine ja loengute pidamine.



Nii linna kui riigi poliitilises siseringis liikunud mehelt ei saa jätta küsimata, kui räpane see mäng seesolijale tundub.



«Poliitika on täpselt nii räpane, kui räpased on poliitikud,» ütleb Raudla pikemalt mõtlemata. «Muidugi ei ole räpased kõik, aga niisuguseid leidub igas riigis ja vaevalt Eesti parlament selles osas mõne teise maa omast märgatavalt erineb.»


Kuigi poliitika vastu on Raudla sügavat huvi tundnud juba keskkoolist saadik, on selgelt paista, et praegu ta sel teemal enam pikemalt peatuda ei soovi.



«Eesti poliitikud hakkavad oma lastehaigustest üle saama,» tõmbab ta teemale joone alla. «Ka Viljandi poliitikute kohta pole midagi halba öelda. On aru saadud, et tegutseda tuleb nii, et kõik võidaksid.»



Raamatuid sama palju kui eluaastaid


Öeldakse, et karikaturistil peavad olema terav pilk ja kiired jalad. Oma esimese karikatuurinäituse korraldas Heiki Raudla tudengipäevil aastal 1972 ülikooli klubis ning suurt juhti ja õpetajat Leninit kujutava karikatuuri pärast tuli paksu pahandust. Aastaid hiljem «Sakalale» naljapilte joonistades suutis ta samuti esile kutsuda mitu üsna korralikku skandaali. Kohtusse asjad õnneks siiski ei jõudnud.



«Saan paljudega, kellest ma tookord karikatuure tegin, praegu suurepäraselt läbi. Ega nad pikka viha pea,» lausub ta.



Raudla karikatuuride ja nende tausta kohta saab huviline põhjalikumalt lugeda tema kuue aasta eest ilmunud teosest «Edgari poja memuaarid».



Raamatuid, millega Heiki Raudla on suuremal või vähemal määral seotud, on peaaegu sama palju kui tal turjal eluaastaid. Osa neist on ta koostanud, osa kirjutanud ja osa illustreerinud. On õpikuid ja silmaringi laiendavaid teoseid ning muidugi aforismikogumikke —need on juhtinud nädalaid Eesti raamatumüügiedetabeleid. Veel suurem müügiedu oli ehk vaid koos tütar Ringaga kokku pandud ja tõlgitud raamatul «Kuldsed lood».



Aforisme oskab Raudla peast tsiteerida sadu, kui mitte tuhandeid. Kui palun tal nimetada mõne teda ennast iseloomustava, jääb ta mõttesse ning nendib siis, et Jean-Paul Sartre’i sulest pärit «Jääl liugle, inimlaps, kuid ära seisma jää» on üks nendest, mis küll ehk otseselt tema kohta ei käi, aga mis talle ikkagi väga meeldib.



Ühtegi ilukirjanduslikku teost Raudlal veel ilmunud pole, aga ta ei välista, et võtab kunagi sellegi asja käsile.



Rõõmuga on lõbusam


Tartu ülikooli füüsika-keemiateaduskonna lõpetanud Heiki Raudla kollektsioneerib füüsikaõpikuid. Neist väärtuslikemaks peab ta esimest, aastal 1855 ilmunud vaimuka keelega raamatut, mida tavatseb ikka oma tundides tsiteerida.


«Tänapäeval öeldakse, et kõik kehad koosnevad molekulidest, mille vahel on vaba ruumi, tollal aga kirjutati: «Kõik Jummala loodud assi on auklinne.»» räägib ta ning nendib, et itaalia kirjanik Gianni Rodari on imestanud, miks peab koolis õpetama nutuga, kui seda võib teha rõõmu ja lustiga. Nii on ju endal lõbusam ja teistel ka.



«Öeldakse, et iga inimene peab elus läbi lugema kaksteist raamatut,» ütleb Raudla veel ning lisab: «Selleks aga, et need kaksteist õiget üles leida, tuleb lugeda kolme-nelja tuhandet.»



Elatud aastatele tagasi vaadates on Heiki Raudla rahul.



«Kui tervis on enam-vähem korras ja kõvaketas väga segi ei ole, leidub igas vanuses midagi meeldivat,» ütleb ta ning rõhutab: «Sõpru ja tegevust peab olema.»



Raudlal jätkub nii tegevust kui sõpru.



«Nooremas põlves oli energiat rohkem ja mõtteid vähem, nüüd on vastupidi,» muigab ta, silmad prilliklaaside taga kavalalt säramas.

Tagasi üles