Viljandi spordihoone fuajee seinal ripub sellest nädalast väike roheline kast. Selle sees olev aparaat võib päästa sportlase, kelle süda on pingutuse tõttu seiskunud.
Sportlased said elustamisseadme
25. jaanuar 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Väga hea, et see olemas on, aga kõige parem oleks, kui seda kunagi vaja ei läheks,» kommenteeris olümpiakomiteelt kingiks saadud elustamisseadet Viljandi spordikeskuse juht Mati Jürisson.
Paraku on Viljandi uue spordihoone 12-aastases ajaloos olnud üks juhtum, kus elustamisseadet oleks vaja olnud. «Me ei saa öelda, et see oleks aidanud, aga võib-olla oleks sellest kasu olnud,» lausus Jürisson, meenutades 2004. aasta kevadel asetleidnud traagilist intsidenti.
Tookord, üheksa aastat tagasi märtsis kogunesid Viljandisse võistlustele Eesti käsipalliveteranid. Paraku lõppes turniir poole peal, kui üks 40-aastane mees südameseiskumise tagajärjel väljakule varises. Ehkki saalis oli inimesi, kes oskasid elustamist ja tegid seda kuni kiirabi saabumiseni, suri mees teadvusele tulemata haiglas.
Mati Jürissoni sõnul tuleb just selliste juhtumite korral võtta edaspidi seinalt elustamisseade ning püüda inimest aidata.
Elustamisseadmega kapi avamine vallandab spordihoones valju signaali. «See on selleks, et töötajad teaksid, et midagi on juhtunud, ja saaksid appi minna,» rääkis Jürisson.
Spordikeskuse töötajatele korraldatud koolitusel sai selgeks, et elustamisseadmega tegelemiseks on vaja kaht inimest: üks teeb südamemassaaži ja teine valmistab seadme ette, et ohvrile elektrilööki anda.
Jürissoni sõnul pole seadmega toimetada keeruline, sest see õpetab inimest ise. Puhtas eesti keeles räägib aparaat ähmis elustajale, mida too tegema peab. Samuti tunneb aparaat ära, kui elustataval süda töötab. «Sellisel juhul ta särtsu ei anna,» lisas Jürisson.
Praegu on seadmega ümberkäimist harjutanud spordihoone administraatorid ja koristajad, seal töötavad gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajad ning kaks spordikooli juhtivtöötajat. Lähiajal tahaks Jürisson korraldada veel ühe koolituse, et ka treenerid aparaati tundma õpiksid.
Spordikeskus tahab endale teise elustamisaparaadi osta. Esialgse pakkumise kohaselt maksab see 1500—2000 eurot. «See ei ole priiskamine,» oli Jürisson veendunud.
Teist defibrillaatorit kavatseb spordikeskus kasutada staadionil ning rahvaspordiüritustel. Jürisson meenutas, et kuus aastat tagasi tabas äkksurm 13-aastast jalgpallurit otse väljakul.
«See aparaat ei välista traagilist juhtumit, kuid annab lisavõimaluse,» sõnas spordikeskuse juht.
Eesti olümpiakomitee kinkis jaanuaris defibrillaatori kümnele spordikeskusele. Statistika järgi on Eestis igal aastal ligi 3000 äkksurma ning see võib tabada igaüht. Sportimine tõstab äkksurma riski kuni kolm korda.