KÕIK TEAVAD ÜTLEMIST, et lootus sureb viimasena. Paratamatult tekib aga küsimus: kes või mis sureb siis eelviimasena? Kuidas näevad välja lootuse matused?
Lootus ei sure kunagi
24. jaanuar 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuntud on ka ütlus, et lootus on lolli lohutus. Huvitav, miks ainult lollid lohutust vajavad? Või on lootus lihtsalt fiktsioon, mida tegelikult ei eksisteeri?
Mõnes mõttes ongi õigus neil, kes leiavad, et lootus sureb viimasena või eelviimasena või et see on lolli lohutus. Paljud inimesed, vanad ja noored, elavad lootusetust tundes. Kuid miks? Kas, kes ja kuidas on neilt lootuse röövinud?
Kõik oleneb sellest, kellele või millele me oma lootuse rajame. Kui rajame selle Euroopa Liidule, eurole, stabiilsusmehhanismile, NATO-le, ÜRO-le, Euroopa viie kõige rikkama riigi hulka jõudmisele, poliitikutele ja (pseudo)poliitikale, siis on mul põhjust öelda, et mitte lootus ei sure viimasena, vaid inimene sureb lootusetuses.
MIS RÖÖVIB inimestelt lootuse? See, kui poliitikud annavad katteta retoorilisi ja demagoogilisi lubadusi. Kui näeme, et sõjalised operatsioonid Lähis-Idas nurjuvad. Kui me omal nahal tajume, kuidas ebaõiglus, JOKK, raha, võim ja nihilism valitsevad maailma üle. Võidurelvastumine ja religioonide kokkupõrked ei süsti ka just erilist lootust.
Kõige kiuste tahan ma ometi väita, et lootus ei sure kunagi, ei viimase ega eelviimasena, ja et loota võivad kõik, mitte ainult lollid. Küsimus on selles, kas on midagi või kedagi muutumatut ja kindlat.
Parandamatu optimist ütleb ikka, et alati saab hullemaks minna. Parandatav optimist on aga seisukohal, et alati on väljapääsutee, ka kõige pimedamast urkast ja kõige sügavamast mülkast.
PEALE JUMALA ei pea me kartma kedagi ega midagi. Piiblis Uues Testamendis väidab Paulus kindlalt, et temal on lootus Jumala peal, kuigi ta oleks võinud loota Rooma kodakondsuse, raha, hariduse ja sõprade peale. Seda ütleb täie veendumusega üks tolle aja õpetatumatest meestest.
Seesama usu- ja teadusmees Paulus kirjutab roomlastele, et lootuse Jumala peale panemine ei jäta häbisse. Kui loodame riigi ja rahvana tuumarelvadele, on garanteeritud, et suur osa maakera elanikkonnast jääb varem või hiljem häbisse. Kui aga riigiisad paneksid oma lootuse elava Jumala peale, nagu ajaloost on teada mitme USA ja Soome presidendi puhul, ei oleks rahval tarvis elada pidevas hirmus ja teadmatuses.
See ei tähenda loomulikult käed rüpes istumist ja passiivset lootmist. Lootus ja lootmine on aktiivsed protsessid, mille puhul inimene tegutseb oma südametunnistuse järgi.
See ei ole utoopia. Selles mõttes pole ka kommunism ja sotsialism utoopiad — kui oleks ainult inimesi, kes nende õilsate põhimõtete järgi suudaksid ja tahaksid elada. Lenin võttis nii mõnegi pärli just pühakirjast.
LOOTUS JUMALALE ei sure kunagi. Isegi kui inimene sureb, on tal lootus siitpoolsusest teispoolsusesse minna. See ei tähenda minemist teadmatusse, vaid teadmisesse, et Jumal, kellele ma olen siin elus lootnud, võtab mind vastu igavesse ellu.
Need, kellel pole lootust, on kurvad, masendunud ja suitsiidsed, sest pole midagi ega kedagi kindlat, kellele loota. Puudub elu mõte.
Paljude kristlaste lootus seisneb ootuses kohtuda varsti taas Jeesuse Kristusega, kes tuleb siia maailma omadele järele ning mitte maiade, inkade või astroloogilise kalendri järgi. Peale Jumala ei tea ega saagi keegi kunagi teadma, millal on päev ja tund taas kohtuda Jeesusega. Aga see ei vähenda, vaid hoopis suurendab lootust.
Lootusrikast 2013. aastat!