/nginx/o/2016/11/24/6106013t1hfd8a.png)
/nginx/o/2009/04/09/160950t1h521f.jpg)
Läinud nädalal põhjustas kogu Eestis ja väidetavalt Soomeski poleemikat teade, et Viljandis parkides on linnavalitsuse eestvõttel asutud äsja valminud linnupesi lõhkuma. Uudis levis kulutulena ajalehtede internetiväljaannetes ja meililistides ning selleteemalised paanikanoodiga lood jõudsid ka raadiosse ning televisiooni. Mõistagi jäi Viljandist, mis muide kannab tänavu metsapealinna tiitlit, mulje kui eriti loodusvaenulikult ja jõhkralt käituvast omavalitsusest.
«Sakala» on seda meelt, et inimeste asi on kasutada neile antud mõistust, leidmaks parimad võimalused loodusega külg külje kõrval eksisteerida. Linnad, kuhu on veel jäänud rohelust ning koos sellega loomi ja linde, on õnnega koos, sest pakuvad täisväärtuslikuks eluks head ümbrust. Seda tuleb hoida ja armastada.
Teisest küljest on selge, et linnakeskkonda ei saa käsitleda sama moodi nagu põlislaant või mõnda teist metsiku looduse vormi. Ka inimestel on õigus oma ruumile ning vahel tuleb selle kaitsmiseks kasutada vahendeid, mis tunduvad pealiskaudsel vaatlusel jõhkrana.
Kellelegi ei meeldi pargid, mille varesed tihedalt täis on roojanud, rääkimata sellest, et need pakuvad kõikvõimalike haigusetekitajate arenguks soodsat keskkonda. Nii ei jäägi muud üle kui liiga suureks paisunud varesekolooniaid kahandada. Pesade mahavõtmine on seejuures vaat et kõige humaansem sekkumisviis. Ja kui lind otsustab paari päeva jooksul harjumuspärasesse kohta uue pesa punuda, tuleb ka see kõrvaldada — kuni inimene on peale jäänud.
Kokkuvõttes on ju küsimus ikkagi tasakaalus. Vaevalt on kellelgi midagi haljasaladel omi asju ajavate vareste vastu, kui neid on mõistlikul hulgal, rääkimata teistest toredatest elusolenditest. Igaühe jaoks peab leiduma koht päikese all ja kuni üksteisele varbale ei astuta või pähe ei lasta, on kõik hästi.