Jää, naine ja rahakott

Hannes Rumm Foto: Toomas Huik / Postimees

HIIDLASED ON ka muidu hea naljasoonega, aga talvel on neil hooajaline lemmiknali. «Ei tea, kui kõva on jäätee mandrile? Kas juba kannatab üle minna?» küsib üks hiidlane ning teine vastab: «Jää on nii kõva, et naise saadaks juba mandrile, aga rahakotti ei julge talle veel kaasa anda.»

Selle naljaga võib kirjeldada praegust olukorda Euroopa Liidus: suurem kriis küll rahunes aasta lõpuks, aga tulevik pole veel täiesti turvaline.

EBAKINDLUS Euroopas mõjutab Eesti majanduse ja eestlaste heaolu nii otseselt kui kaudselt.

Kaudselt mõjuvad muu maailma majanduskriisid meile majanduskeskkonna halvenemise kaudu. 1998. aastal Tais alanud ja sealt ringiga Venemaale jõudnud kriis pani meie majandusele valusa põntsu. Kui 2008. aasta sügisel läks New Yorgis pankrotti Lehman Brothersi nimeline pank, loeti sellest alguse saanud kriisilaine tagajärjel Eestis pool aastat hiljem töötuks jäänud inimesi kümnetes tuhandetes.

Viimaste aastate kriisid Kreekas, Hispaanias, Iirimaal ja mujal on tugevasti aeglustanud meiegi majanduskasvu, sest Eesti sõltub paljuski oma toodete müügist Euroopasse. Praeguste ennustuste põhjal hakkab Euroopa Liidu majandus kosuma 2014. aastal, mis tähendaks Eestile väiksemat tööpuudust ja suuremaid riigieelarve tulusid.

OTSESELT MÕJUTAB Euroopa ebakindlus Eestit sellega, et kriisiga tegelemise tõttu läksid alles aasta lõpu poole täie hooga käima läbirääkimised Euroopa Liidu eelarvekava üle aastateks 2014—2020. Need kõnelused on meile väga olulised, sest järgmise aasta lõpuni kehtiva eelarvekava järgi laekub Eestisse 3,8 miljardit eurot rohkem raha, kui me ise ühisesse eelarvesse sisse maksame. Teisisõnu tuleb 15 protsenti meie riigieelarvest teiste eurooplaste maksude arvelt.

Sõltumata läbirääkimiste eeldatavalt veebruaris selguvatest tulemustest on Eesti ka järgmisel seitsmel aastal suhetes euroliiduga plussis ümmarguselt nelja miljardi euroga.

Läbirääkimised teeb keeruliseks asjaolu, et oma riigieelarve valusate kärbete tõttu tahavad euroliidu ühisesse rahakotti kõige rohkem peale maksvad riigid, nagu Suurbritannia, Saksamaa ja Soome, vähendada ka ühist eelarvet.

Samal ajal on tõenäoline, et mida väiksem on euroliidu eelarve, seda vähem suudetakse selle eest ühiseid eesmärke saavutada.

Aasta lõpuks jõudsid eelarvekõnelused seisu, kus Euroopa Komisjoni väljapakutud veidi üle triljoni euro suurust eelarvet on juba 70 miljardi euro võrra kärbitud. Seni on Eestile kolm kõige tähtsamat teemat põllumajanduse otsetoetused, tõukefondidest saadavate summade suurus ja Rail Balticu ehitamiseks vajalik rahatasku kärbetest pääsenud. Siiski on selge, et mida rohkem eelarvet kärbitakse, seda suurema tõenäosusega minnakse Eestile oluliste eelarveridade kallale.

«Kas Nobeli rahupreemia on viimane tugev jah Euroopa Liidule?» küsis detsembri algul «Postimehes» Siim Kallas, kes osales ka preemia kätteandmise tseremoonial. Euroopa Komisjoni asepresidenti ajendas nii küsima meie maailmajaos tugevnev trend veeretada vastutus halbade asjade eest Euroopa Liidule.

Ka Eestis tekkis tänavu ebatavaliselt tugev arutelu Euroopa Liiduga seotud küsimuste üle. Selle põhjustasid õiguskantsleri otsus seada kahtluse alla Euroopa stabiilsusmehhanismi lepingu vastavus põhiseadusele ning riigikogu otsus osaleda rahaliselt euroala ühises päästemehhanismis.

Seda üllatavamad on uuringufirma Faktum & Ariko äsja avaldatud küsitluse tulemused, mille kohaselt toetab Eesti kuulumist euroliitu 74 protsenti kodanikest ja selle vastu on 22 protsenti. Kuigi viimased aastad on välja toonud ühisraha nõrgad kohad, toetab euro kasutamist Eestis 63 ja selle vastu on 35 protsenti küsitletutest, mis on läbi aegade kõige suurem toetus.

Nii on eestlased erandlikud, sest meie toetus Euroopa Liidule on alates 2003. aasta rahvahääletusest püsinud ühtlaselt kõrge. Seda kahel põhjusel. Esiteks peab enamik eestlasi raskustest hoolimata euroliitu meile majanduslikult suureks toeks.

Teiseks julgeolekupoliitilistel põhjustel, mille Siim Kallas sõnastas nii: «Eestis küsitakse ikka, kas Eesti häält on Euroopa Liidus kuulda, kas meil on sõnaõigust. Aga kes kuuleks meie häält siis, kui me poleks Euroopa Liidus?»