JUKU OLEVAT mingi aja koolis käinud ja topeltajaga viienda klassigi lõpetanud. Aastaid hiljem sattunud ta silmitsi oma klassijuhatajaga, kelle pärimiste peale kostnud, et tal minevat täitsa hästi: ta ajavat äri. «Ostan nublakaid krooniga sisse ja müün kolme eest edasi. No ja sellest kaheprotsendilisest tulust ma elangi!» lausunud ta.
See rehkendusmoodus tuli mulle juba kaheksa aastat tagasi tuttav ette, kui seaduseandjad kujundasid teise pensionisamba. Nimelt otsustas riigikogu, et sellesse kantakse kaks protsenti töötaja palgast ja neli protsenti tema eest makstavast sotsiaalmaksust.
Esialgu tundus see teine osa olevat juba pensioni saavatele kodanikele täitsa talutav ja pensioni koguma hakkavatele inimestele kummaliselt väike. Eks ole, sotsiaalmaks (33 protsenti palgast) jaotus ju kaheks: 20 ja 13 protsenti. Suurem osa kanti üldisesse pensionifondi, väiksem osa jäi rahva ravimiseks.
NII ET NELI protsenti palgafondi 20 protsendist pidanuks moodustama 0,8 protsenti üldisest pensionifondist. Tegelikult kärbiti pensionikassat tervelt viiendiku võrra, sest sotsiaalmaksu pensionideks määratud osast ei hakatud teise samba pensioni lepingu sõlminute arvele kandma mitte seaduses ette nähtud osa, vaid nelja protsenti igaühe palgast. Nii kujuneski sotsiaalmaksu jaotuseks 13 osa haigekassale pluss 16 osa pensionisaajatele pluss neli osa pensionikogujatele.
Seega jäeti tegelik pensionifond Reformierakonna kavaluse ja riigikogu teiste fraktsioonide mõtlemisloiduse tõttu tervelt 16 protsendi võrra kõhnemaks, kui see oleks olnud seaduse täpse täitmise puhul.
Nüüd, mil peaminister Andrus Ansip surub kabinetikaaslastele peale teise pensionisamba sissemaksete külmutamist paariks aastaks ja pakub hiljem võimalust maksta sambalistele sotsiaalmaksu arvelt kompensatsiooniks viis või kuus protsenti sotsiaalmaksust, kujuneb pensionisaajate perspektiiv veelgi tumedamaks.
NÄIB, ET PEAMINISTER on oma rehkenduskunsti omandanud koos Jukuga ja tema idee realiseerumisel jääb pensionisaajate rahafond praegusega võrreldes veel kuni kaheksandiku (12,5 protsendi) võrra pisemaks. Kui ta seda aga tõsiselt mõtleb, siis teen ettepaneku Reformierakonna vapiloom asendada teise ruskekarvalise metsaelukaga, kes teatavasti on kõvasti kavalam.
Tõenäoselt jääb teise sambaga kõik vanaviisi. Nurisejaid lohutatakse-vaigistatakse, et igale masule (majandussurutis — toim.) on järgnenud tõus ja fondihoidjatest sõltumata isegi kuni 50 protsenti kahanenud sambad hakkavad tasapisi jälle kosuma.
Seda kindlasti, aga mitte sedavõrd kiiresti, kui toimus langus. Nii et suur osa teise samba kujundanuid hakkab saama lisapensioni loodetust tunduvalt vähem: mida rutem pensionile mineku kell kukub, seda viletsamat.
Kõigepealt peaks aga valitsus sundima panku-fondihoidjaid alandama sammaste valitsemistasusid mõistliku määrani, mis mõnevõrra kahandaks oma sissemakseid pankurite hoida andnud isikute rahalisi kaotusi. Ehkki me teame, kelle käes on ülim võim — kõrgeima võimu kandja rahva huvides midagi paremaks muuta võiks ju proovidagi!