2. novembril, hingedepäeval esitleb Viljandi pärimusmuusika aidas oma uut plaati pärimusmuusik Kulno Malva, kelle žanride- ja piirideülene plaat «Teine» on 2007. aastal ilmunud «Victoria» järg.
«Laisk» maailmamuutja tuleb, öökull ühes ja bass teises käes
/nginx/o/2018/02/26/7641829t1hcb6d.jpg)
31. oktoober 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes juhtub sisse astuma kollasesse lossi ehk isetekkelisse loovkommuuni, võib kuulda, kuidas Kulno pilli harjutab. See on tema pesa, kus talle meeldib omaette nokitseda, olgugi et õhukesed seinad võimaldavad elamust saada nii maja vanematel kui noorematel elanikel.
Õnn ja õnnetus
Kulno Malva on Kiviõlist pärit, ent elanud viimased kümme aastat Viljandis. 2010. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias pärimusmuusika eriala. Ta mängib akordioni ja torupilli ansamblites Svjata Vatra, Rütmiallikal, Folksell ja Hau. Seljataha on jäänud osalus bändides Nikns Suns ning Saba & Sarved.
Akordionimänguni jõudis ta seitsmeaastaselt, kui vanemad panid poja muusikakooli. «Ka mõlemad mu vanaisad mängisid kortsu, eriti isapoolne — tal oli hea pill,» kommenteerib Malva oma huvi instrumendi vastu, mida pole enda sõnutsi kunagi korralikult mängima õppinud.
«See on niihästi õnn kui õnnetus. Lõpetasin muusikakooli ega viitsinud seejärel tükk aega mängida. Mul pole sellist tehnikat nagu Otsa ja EMTA kooli omadel. Pluss on see, et siis ei võta üle ka neid klišeesid, mida kasutavad kõik kortsumängijad. Tuleb ikka endal nuputada,» arutleb Malva.
Kahe plaadi vahele jäänud aastatel oli loomingulises plaanis tähtsaim kooli lõpetamine ja selle tarbeks tehtud kontsertlavastus «Hinged rändavad kevaditi», kuhu Malva kogus nii-öelda best-of-lood. Nendest pooled on leidnud koha vastsel plaadil.
Palju on teda mõjutanud ka ansambel Svjata Vatra, milles tema ja Ruslan Trochynskyi on mänginud bändi algusaastatest, aga teised pillimehed on vahetunud. «Me mõjutame üksteist. Svjata Vatra mõjutab mind ja mina Svjata Vatrat, see on vastastikune protsess,» nendib muusik.
Plaadi tegemise mõtted hakkasid Kulno Malval peas mõlkuma pärast diplomitööd. Tervik, mis lõpuks karpi sai, üllatab oma isikupära ja uuenduslike kõlavärvidega.
«Mulle on tähtis, et nende inimestega, kes on selle plaadi ja muusikaga seotud, pole mul ainult tööalane, vaid ka väga isiklik side. Hoole ja armastusega tehtut on hea kuulata.»
Helikandja ümbrisel on Johanna-Adele Jüssi kujundusse kombineeritud Andre Saviaugu joonistatud öökull. See juhatab kuulaja kihilisse ja maagilisse ilma — meeleollu, mida plaat kannab, kuigi Malva sõnutsi pole sellel kindlat narratiivset lugu.
«Viie aastaga kogunes lugusid ja lõpuks sain aru, et tahan need realiseerida. Kui plaadile ei pane, lähevad nad hapuks. Teed ära ja saad hakata koguma uusi,» räägib muusik. Tegemise protsess võttis aega umbes poolteist aastat.
«Ma olen siuke laisk,» muheleb ta habet siludes. «Ootan, et asjad hakkaksid ise toimima. Kui mõtled tükk aega ühe asja peale, hakkab see lõpuks juhtuma ja sa ei pea ponnistama.»
Uuel helikandjal on erinevalt esimesest kuulda ka laulu ning külalisinstrumentidena trummi Kalle Kindla ning saksofoni Marko Kase esituses.
«Minu meelest on see plaat üsna eklektiline, muusikatükid on tulnud eri kohtadest. Katsetasin uusi variante: näiteks lihtsale gruuvipõhjale vanemat tüüpi laulude laulmist. Teise ploki lugusid olen varem teinud torupilliga. Kui hakkasin proovima neid akordioniga, oli hoopis teistmoodi mängida ja jube mõnusalt kõlas,» kirjeldab Malva.
Kolmas teema on pühendusega lood. «Inspireerib ikka teine inimene — temaga seotud sügavamad emotsioonid panevad «lugu kirjutama», kuigi pärimusmuusikale kohaselt ei ole neist ükski noodis. Tavaliselt hakkan lihtsalt mängima. Siis tuleb mingi motiiv, mis jääb korduma ja tundub äge. Hakkan seda edasi arendama, mingit voodoo’d seal ei ole. Teine õhk paneb tegema ka teistmoodi palasid,» räägib Malva.
Selles saab veenduda, kuulates «Kreeka lugu», mis on kirjutatud Mallorcal.
Plaadilt jääb kõrva esitatava elavus ehk pärimuslik variatsiooniküllus. «Võib-olla ma olen natuke tagurlik, aga minule on kõige huvitavam ikka siuke muss, mida on mänginud vana mees külas terve elu, ilma et oleks kusagil käinud. Ta mängib nii kuradima lahedalt ja oma stiilis. Mulle meeldib ka ise kuskil nurgas nokitseda.»
Hingelises küünlameres
Mõni aeg tagasi heitis Kulno Malva minuga nalja, et teeb plaadi, mis muudab maailma. Tuletan talle seda meelde. «Iga asi, mis sa teed, muudab ju maailma,» muheleb ta elutargalt. «Minu plaat on näide, et kortsumussi saab ka nii teha. On ju huvitav, et ei mängita ainult Argentina tangot, klassikat ja sülti.»
Kontsert leiab aset hingedepäeval küünlavalguses. Selleks on varutud juba sada küünalt. «Mina tahaksin küll minna kontserdile, kus ei ole võimendust — on ainult küünlavalgus ja üks tüüp mängib pilli,» kirjeldab Malva oma ideed.
Igal inimesel võiks kaasas olla ka omaenda küünal, mille saab kohapeal kindla taotlusega süüdata. «Et ka kuulajate hinged näeksid kohale tulla,» selgitab Malva.
Kontserdid on novembri lõpul ka Tallinnas, Tartus, Kiviõlis ja Põhjaka mõisas.
ALBUM
Kulno Malva, «Teine»
• 14 lugu
• Kulno Malva — akordion, laul, kehapill
• Kalle Kindel — trummid
• Marko Kask — saksofon