Ka vaikses öös on asju

Viljandi politseijaoskonna patrullteenistuse välijuht Kaitho Pilt uurib Võhma raudteejaamas sündmuskohta ning avastab, et peale lõhutud stendiklaasi kildude on maas palju sihvkakoori. Foto: Karl-Eduard Salumäe / Sakala

Olgu ööpimedusse mattunud maakonnas kui rahulik tahes, patrullpolitseinikul on alati midagi teha.

On reede, 19. oktoobri õhtu. Istun Viljandi politseijaoskonna fuajees ja ootan patrullteenistuse välijuhti Kaitho Pilti, kelle tegemisi ma öises vahetuses jälgin. Kümmekond minutit enne üheksat Pilt saabubki.

«Eilne õhtu oli äge. Sellest oleks saanud hea loo teha,» lausub ta ning kaob mõneks ajaks tagaruumidesse asju ajama. Nagu Pilt hiljem täpsustab, õnnestus ööl vastu reedet muu hulgas kätte saada parkivate autode klaase lõhkunud mehed, kes ei suhtunud politseinikesse just kõige sõbralikumalt.

Kui jaoskonnast välja astume, ligineb kellaaeg poole kümnele. Pilt teatab, et koolides lõppes veerand ja seepärast läheb politsei ööle vastu tavapärasest suuremate jõududega.

Kes sööb sihvkasid?

Oleme alles jaoskonna ees, kui keskusest jõuab raadiosaatjasse teade, et Võhma raudteejaamas käib lõhkumine ning kuulda oli klaasiklirinat. Välijuht otsustab pärast lühikest kaalumist ise sündmuskohale sõita.

«Nüüd hakkame rokkima,» sõnab Kaitho Pilt. Välijuht paneb vilkurid põlema ning politseivärvides Škoda Octavia sööstab paigalt. Unisevõitu rütmis kulgenud õhtupoolik vajub unustusse, nagu see patrullpolitseiniku töö puhul ikka käib.

Kaitho Pilt sõidab Võhma poole kiiresti, aga sireenita. Nagu ta selgitab, tuleb sireeni kasutada siis, kui liiklustihedus nõuab, kuid hõreda liiklusega tugimaanteel selle järele vajadust pole.

Harilikult saadab ta välijuhina võimaluse korral niisugusele väljakutsele mõne vaba patrulli. Et kaasas liigub ajakirjanik, tuleb tal võimalust kasutada: võib-olla ei pääse ta terve vahetuse jooksul rohkem linnast välja.

Jõuame Võhma raudteejaama. Politseiauto saabudes välgub perroonil kaks paari kandu, mis kaovad ööpimedusse.

Pilt läheb autoga ümbruskonda kontrollima, mina jään sündmuskohal ringi vaatama ning avastan, et lõhutud on stendi klaas. Kaitho Pilt uurib tagasi tulles sündmuskohta lähemalt, teeb mõne foto ning näeb, et stendi kõrval pingi juures on maas palju sihvkakoori.

Tiirutame Võhmas lahtiste silmadega ringi ning otsime kahtlaseid kogusid. Kooli taga märkab välijuht istumas kahte noort, tütarlast ja noormeest, keda oli äsja kohanud raudteejaama ümbrust kammides. Astume neile ligi.

«Teie juba siin,» nendib Kaitho Pilt. Noormehel on kaks poolteiseliitrist džinnipudelit, üks avamata, aga teine juba tühjaks saamas. Natukese aja eest olid noored kinnitanud, et ei tea lõhkumisest midagi, ning siis oli pudeli sisust veel pool alles.

Vanust on neil kahel alkoholi tarvitamiseks piisavalt, aga avalikus kohas ei tohi nad seda sellegipoolest teha. «Siit on nii vähe võetud,» kostab lõpuks tütarlaps, kes muide usinasti sihvkasid närib.

«Aga teeme siis nii, et lähete ilusti koju,» pakub Pilt välja. Noored nõustuvad. Nende isikuandmed on kirjas. Edasi tegeleb raudteejaamas juhtunu uurimisega kohalik konstaabel.

Noorte tembud

Kell saab peagi 23. Oleme Viljandi ringtee ääres asuvas Olerexi tanklas, kus siinsed korravalvurid käivad kohvi joomas ja konte sirutamas. Peale meie on bensiinijaamas kaks eravärvides patrullautoga sõitvat politseinikut. Ühel hetkel sõidab mööda maanteed Pärnu poole vinka-vonka liikuv roller.

«Vaata nüüd,» ütleb Kaitho Pilt, kui teise autoga saabunud vormikandjad sõidukisse istuvad, turvavöö vilunud liigutusega peale tõmbavad ning vilkurite töötades kaherattalisele järele tuiskavad.

«Ta provotseeris,» on Pilt kindel. Ning nagu natuke hiljem selgub, oligi lenkstangi taga politseile hästi tuttav tütarlaps, kel ei taha liikluseeskirja järgi sõitmine kuidagi välja tulla.

Mõni minut pärast kella 23 saabub teade, et Valuoja orus lärmab noortekamp. Kolleegid on lõpetanud rollerijuhiga tegelemise ning välijuht lepib nendega kokku, et nood kõnnivad orgu Vaksali ringristmikult, meie aga läheneme turu poolt.

Alla jõudes näeme, et pisut varem kohale jõudnud patrull on seltskonna kinni pidanud. Kambas on neli poissi: 18-, 17- ja 16-aastane ning üks, kes saab varsti 16. Esimene ja kolmas, kamba lühimad liikmed suhtlevad korravalvuriga viisakalt ning uurivad, mis edasi saab. 17-aastane korvpalluri mõõtu noormees on pisarateni õnnetu, et puutus alkoholijoobes olles politseiga kokku.

«Kogu aeg jään vahele,» ütleb ta lõpuks, kui astub koos 16-aastase kamraadiga patrullauto poole. Välimuse järgi võiks arvata, et tegu on korraliku poisiga.

Mõnevõrra teisest puust on seltskonna noorim tegelane, kelle välijuht endaga kaasa võtab. Siilisoenguga sihvakas nooruk on purjus ja pretensioonikas, vaidleb Pildiga, kes on ühest tema varrukast kindlalt kinni haaranud, ning kinnitab ikka ja jälle, et tunneb oma õigusi.

«Ah, ärge tehke minuga nalja! Ma olen tegelikult jumalast tark inimene,» kostab tema suust rohkem kui korra.

Sõit viib politseijaoskonda, kus kolmele purjus alaealisele vormistatakse protokoll. Kaitho Pilt kasutab välijuhi õigust ning jätab paberitöö kahe kolleegi teha, et saaks ise hoida silma peal tänavatel toimuval.

Kell on saanud 23.45. Pärin, kas vahetus on seni möödunud tavapärases rütmis.«Jah, üldiselt küll. Ei midagi erutavat,» kostab Pilt ning lisab pärast hetkelist mõtlemist: «Isegi üsna rahulik on olnud.»

Südaööl sõidame mööda Iiva teed, kus uljaspead armastavad aeg-ajalt kiiruskatseid teha, Viiratsi poole. Sedapuhku meil seal ühtegi autot näha ei õnnestu, küll aga on kruusale hiljuti maha jäetud looklevad jutid.

Paarkümmend minutit hiljem oleme Viiratsile tiiru peale teinud ning ka linnas veidi ringi sõitnud, kui Kaitho Pilt keerab sisse Männimäe loomakliiniku juures asuvale platsile. Autotulede vihku jääb kõhetu poiss. Ta on väga noor. Ja väga purjus. Üritab esiotsa eest ära joosta, kuid sellest ei tule midagi välja, vormikandja saab ta kiiresti kätte.

Poiss ütleb end olevat 15-aastase ning on hüsteerikas, kartes, et tema emale tehakse trahv. Pilt püüab teda rahustada ja palub purjakil olijal alkomeetrisse puhuda, kuid sellest ei tule midagi välja. Poiss palub lugematu arv kordi, et tal lastaks minna.

«Ma olen väga hea poiss, õppimine korras ja kõik. Mul ei ole mingit jama vaja,» räägib ta ning rahuneb viimaks, kui auto sõitma hakkab. Jaoskonnas ootab noorukit naispolitseinik, kes tegeleb temaga edasi.

Niisama passimist pole

Kella poole kolme paiku peetakse Tallinna tänaval postkontori vastas kinni vanaldane Toyota RAV4, mille roolist tabatakse raskes joobes ja juhiloata juht. Jõuame kohale puksiiriga ühel ajal ning sõidame peagi edasi.

Kui kell on 3.10, küsin Kaitho Pildilt uuesti, kas öö on olnud tema kriteeriumide järgi rahulik. Vastus on jaatav. «Nipet-näpet on olnud,» täpsustab ta.

Vahetuse jooksul saab selgeks, et üks põhilisi rikkumisi, millele politseinikel tuleb tähelepanu pöörata, on avalikus kohas alkoholi tarvitamine. Välijuhil on vaja õhtu jooksul mitu korda paluda parkiva auto katuselt pudel ära koristada. Seda tehakse vastu puiklemata.

«Õnneks on sellistel seltskondadel tavaliselt kaine autojuht,» ütleb ta.

Selgeks saab seegi, et niisama jõude ei passi patrullid ka rahulikul ööl. «Mitut politseiautot sa seni näinud oled?» küsib Kaitho Pilt, kui vahetus on kestnud mõne tunni ning oleme peaaegu vahet pidamata ringi sõitnud. Vastan, et kahte või kolme ja neistki ühte Pargi tänaval.

See näitab, et kõik patrullid on pidevalt sõidus. Pilt meenutab, et kord vuras välijuhi sõiduk 12-tunnise vahetuse jooksul maha 300 kilomeetrit.

Lõpetan öise vahetuse kaasategemise pisut pärast kella nelja, kui saabume Abjast järjekordselt väljakutselt. Kaitho Pilt suundub politseijaoskonda dokumente vormistama. Kriminaalses joobes Toyota-juhti ootab arestimajja paigutamine ning see tähendab välijuhile tunni jagu paberitööd.