Kassipoeg jäeti maha hommikuhämaruses

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi loomade varjupaiga hooldaja hoiab maavalitsusest leitud kassi.
Viljandi loomade varjupaiga hooldaja hoiab maavalitsusest leitud kassi. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Eile hommikul tõi eakas naine Viljandi maavalitsuse bussipeatusesse emase kassipoja ning jättis ta sinna ekslema.

«Soliidselt riides hallipäine daam võttis kotist kassi, pani ta maha ja jalutas minema,» ütles Viljandi kodutute loomade varjupaiga juhataja Siiri Mängli.

Hülgaja aga ei märganud, et teda oli märgatud. Kella poole kaheksast oli tööl maavalitsuse majahoidja, kes riisus maja ümbruses lehti. Ta sattus nägema naise tulekut ja bussipeatuses istumist ning hiljem ekslevat kassipoega.

Karvakera kõndis lahtisest väravast maavalitsuse hoone taha parklasse ja alustas seal nutulaulu. Maavalitsuse töötajad leidsid ta veidi hiljem ja võtsid oma hoole alla. Siis helistasid nad loomade varjupaika, kust kohe välja sõideti.

Sõber tänavale

Viljandi maavalitsuse pressiesindaja Peep Talimaa ütles, et temal pole kodulooma küll olnud, kuid oli aru saada, et kass oli enne toas elanud. Talimaa leidis, et hea sõbra mahajätmine on ebainimlik.

Siiri Mängli jutu järgi on tegemist viie- või kuuekuuse terve ja puhta kassiga. Kodukass oli ilmselt saanud esimest korda välja ning sattunud paanikasse. «Tegemist polnud tänaval kasvanud pojaga,» kinnitas Mängli. Kiisu polnud kiibistatud.

Varjupaiga töötaja sõnutsi jäetakse vastu talve üha rohkem kassipoegi maha. Praegusel juhul võis olukorda mõjutada see, et on jooksuaeg ning emased kassid kräunuvad tavapärasemast rohkem. Teine põhjus võis olla, et talviti muutuvad kulutused suuremaks, kuid kass vajab endiselt süüa. Suvel ei pruugi inimene mõista, et kassipidamine tähendab ka väljaminekuid.

Soojem magada

Tümale loomade varjupaika jõudnud kassipoeg pandi kokku teise saatusekaaslasega. Mõlemad on sarnasel moel leitud ega põe haigusi.

«Ruumi on alati vähe,» märkis Siiri Mängli. Kahe kassi ühte puuri panekut põhjendas ta sellega, et kahekesi on neil soojem magada.

Kaks nädalat ootavad kassid oma puuris. Kui selle aja jooksul neile järele ei tulda, saavad nad parasiiditõrje, kiibi ja vaktsiini.

Pärast seda lähevad nad teistesse ruumidesse kokku paljude hiireküttidega. Eile oli varjupaigas 100 kassi ja 15 koera.

Päeva jooksul käisid varjupaiga töötajad järel kolmel kassipojal. «Päevad pole vennad: kui ühel päeval on 20 väljasõitu, siis teisel pole ühtegi,» lausus Mängli.

Pooled varjupaigas olevatest kassidest on leitud kodukassid, ülejäänud on metsikud ning püütud. Kassi pilt pannakse internetti.

«Eelmisesse koju jõuab tagasi umbes 80 protsenti koertest, kasside seis on aga palju nukram,» sõnas Mängli.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles