Esmaspäeva ennelõunal on Viljandi haigla polikliiniku koridor tühi nagu kell. Paar ootajat on kõrvaarsti ja suurem seltskond silmaarsti ukse taga.
Tööseisak tühjendas haigla polikliiniku patsientidest
9. oktoober 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tavapärastes rahvarikastes paikades kardioloogi ja kirurgi kabineti juures pole vastuvõtuajast hoolimata hingelistki.
Arstide streik on jõudnud Viljandisse.
Ei räägi
Haigla töötajad on ootamatust olukorrast ärevil. Nii mõnigi, kellega olen kümneid kordi ajakirjanikuna vestelnud, jääb mind nähes otsekohe tummaks ning soovitab pöörduda haigla pressiesindaja poole.
Erakorralise meditsiini osakond muidugi ei streigi, nagu ei tee seda ka kiirabi. Kena õde erakorralise meditsiini osakonna luugi taga keeldub kategooriliselt avaldamast saladust, kas esimene streigipäev on tavalisest töörohkem, ja käsib selle teadasaamiseks pöörduda pressiga suhtleva Krista Valdvee poole.
Täitsa narr olukord. Pressiesindaja peaks pärima ju sama töötaja käest, kelle ees seisan, ja mulle selle arvu edasi ütlema. Telefonikõne juhatuse esimehele Priit Tamperele lahendab absurdse olukorra ja edasiseks on ühe poole luba teise poolega rääkida käes.
Erilist tungi aga ei paista erakorralise abi järele parajasti tõepoolest olevat. Palatis on paar haiget, koridoris ootamas ei kedagi.
Vastu tuleb ambulatoorse ravi ja diagnostika kliiniku ülemarst Mati Kallas ja räägib, et aktsioon on ette võetud tervishoiutöötajate Eestist lahkumise pidurdamiseks ning tervishoiusüsteemi lagunemise peatamiseks, samuti õdede ja hooldajate ülimadalate palkade tõstmiseks.
«Kogu aeg räägitakse arstidest, aga õdede ja hooldajate olukord on veel hullem. Iseasi, et õdesid ja hooldajaid ei võeta eriti kuulda. Kui arstid streigivad, siis sellega ikka arvestatakse,» selgitab ta.
Labor ja röntgen töötavad, aga esmaseid plaanilisi haigeid ei võta nemadki vastu.
Meenutan Mati Kallasele, et röntgenipilt lubati ära teha, kui inimene on kaugelt kohale tulnud.
«Nojah, erakorraline töö tehakse ära ja selle määrab raviarst, kui ta saatekirja väljastab,» jääb ta ettevaatlikuks ning lisab, et mingi piir tuleb ju tõmmata.
Ootavad professorit
Läheme taas polikliinikusse. Äsja Venemaalt puhkuselt naasnud ja väga võimalik, et just sellepärast streigist kõrvale jäänud kõrvaarsti Elena Cherdyntseva ukse taga on paar ootajat. Üks noor naine räägib, et vajab erakorralist abi. «Käisin Tartus tasulises vastuvõtus ja nüüd saadeti siia.»
Teine patsient on tavapäraselt tagasi kutsutud.
Silmaarsti ukse taga on rahvast rohkem, ka streigiinfot uksel ei ole.
«Ma käisin hommikul kõrvaarsti juures ära, nüüd ootan, kui kell üks saab, siis lubati vastu võtta,» räägib eakas Helju Pelju ja lisab, et tema ei kurda millegi üle, sest ei arva, et tema mured siin ilmas kõige suuremad on.
Nüüd on ees katarakti- ehk hallkaelõikus. Vahepeal tuleb kohalik silmaarst kabinetist välja ja kinnitab patsiendile, et kell üks on professor kohal.
Mõne aja pärast on professori ootajaid juba kenake summ.
Kopsuarsti jutule korrapealt ei saa, sest parajasti on kabinetis patsient. Kui natukese aja pärast tagasi läheme, on juba uus inimene arsti jutul.
Arst Asta Rosenfeldt ütleb hiljem, et need olid tagasi kutsutud haiged. «Nüüd on esimest korda vahe sees, hommikust saati tulid järjest.»
Temagi räägib eelkõige õdede ja hooldustöötajate kehvadest palkadest ning ütleb, et nii tubli õde nagu temaga töötav Aivi Saharov, väärib kindlasti suuremat palka.
Nii arstile kui õele teeb pisut muret see, et tööseisaku ajal kasvab ooteaeg pikaks. «Seni oleme saanud järjekorrad üsna lühikesed hoida.»
Poolik vastuvõtt
Kardioloogi ukse taga pole ikka kedagi ning kabinetis on vaid õde. Arst Ester Keba on üleval osakonnas ja ütleb, et vastuvõtu algusajad on välja antud esmastele haigetele.
«Jõuan alla poole kahe paiku, siis hakkavad tulema tagasikutsutud patsiendid.»
Aga kui mõni haige tuleb varem ja on väga kehvas seisus?
«Kui haige on väga kehvas seisus, peab ta minema erakorralise meditsiini osakonda.»
Aga kui tal on perearsti saatekiri ja aeg kardioloogi juurde, seni kannatas ära, kuid nüüd hakkas väga halb?
«Siis õde helistab ja kutsub mind.»
Ka kirurg Jaan Kõivu pole parajasti kabinetis ja ukse taga ei paista ühtegi ootajat.
Aeg on ära öeldud kümnele esmasele plaanilisele haigele, vastu võtab ta sel päeval viis korduvpatsienti.
Jaan Kõiv räägib, et kui õed helistasid ja aegu ära ütlesid, olid kõik inimesed väga arusaajad ega pahandanud. Ta soovitab lugeda viimases «Sirbis» ilmunud Kaarel Tarandi artiklit «Poolel teel surematuseni» — see võtab olukorra kõige paremini kokku.
«See ei ole arstide ristisõda palga pärast, see on mure Eesti tervishoiu tuleviku pärast,» toonitab staažikas arst.
Nagu tema kolleegidki, loodab Jaan Kõiv, et tööseisak ei veni pikaks.
«Usun, et selle nädala jooksul jõutakse sisuliste kokkulepeteni,» on ta optimistlik.