Kujutage ette, et olete lastega teatris ning jälgite, kuidas poisteks ja tüdrukuteks kehastunud näitlejad laval õhinaga suurele ninasarvikule saiu sisse söödavad. Samal hetkel kostab kusagilt saalipimedusest ragiseva häälega mehe vali tähelepanek: «Vaata raiska, see pistab ju terve pätsi korraga p...e!»
Küllap kiikaksite vaheajal tulede süttides otsekohe sinnapoole, kust hääl tuli, ning püüaksite tuvastada, kes viisakas seltskonnas ja laste juuresolekul nii labaselt käitub. Just sellise situatsiooni tunnistajaks olin kord 1980. aastate teisel poolel Viljandi Ugalas, kui mängukavas oli lustlik lastetükk «Ninasarvik Otto».
Olin tollal poisike ega mäleta enam, mis verbaalse läbustajaga toona ette võeti. Võib-olla õnnestus tal jääda rahvamassis anonüümseks. Võimalik on seegi, et teise vaatuse ajal jäi tema tool tähelepanelike inimeste kaasabil tühjaks. Viimane variant olnuks loogiline ja õiglane.
Sama enesestmõistetav oleks, kui ühiskondlik surve teeks üks-null riigikogulasega, kes homoseksuaale või mõne teise sotsiaalse vähemuse liikmeid avalikult kõige ropumal kombel mõnitab. Paraku see pole nii. Vähemalt Eestis mitte.