Kui nädal tagasi õõtsus Viljandi folgilainel, siis eelmisel nädalavahetusel kutsus kuuendat korda peetud «Rock Ramp» linna ka raskema muusika austajad.
Linn liikus kolm päeva rokirütmis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolme päeva jooksul astus lossimägedes rahva ette rekordarv kodumaiseid artiste, kes kütsid publiku üles, olenemata sellest, kas kaasa elama kogunenuid oli kaks või 20 rida.
Kokku osales «Rock Rambil» 38 esinejat, kelle ampluaa oli lai. Neljapäevast laupäevani kostis lossimägedelt helisid pungist raske rokini ja popist räpini. Esinejate hulgas leidus selliseidki, kelle nimi pani kahtlema, kas artist stiili ja olemuse poolest ikka passib rokifestivali atmosfääri.
Olin nagu paljud teisedki enne reedeõhtust Smilersi ülesastumist üpris skeptiline. Kas tihti suvetuuridel ringlev grupp sobib Viljandi lossimägede vahele rokkima — olgu ta pealegi Eesti tunnustatud pop-rokkbänd?
Vastus selgus pärast esimesi laule: Smilers tõestas, et teab, olenemata kohast ja publikust, kuidas üritust käivitada. Reedesed stiilipunktid pälviski muide bändi kitarrist Martin, kelle rock’n’roll'ilik olek poleks pannud imestama, kui kontserdi lõpul oleks kitarr leekidesse lahvatanud.
Lihtne ja aus
Sama positiivselt üllatas järgmisel päeval rokilisi mahedamat muusikat pakkuv Orelipoiss. Jaan Pehk oli vahetu ning siiras. Tema lühikesed ja mõjuvad vahenaljad ning absurdsetest asjadest rääkivad laulud tõid muige näole isegi kõige karmimale muusikasõbrale.
«Ma kirjutasin laulu tomatist, sest see on mu lemmikaedvili,» lausus Pehk teose tutvustuseks või sõnas, seletamaks, miks tema nimi on Orelipoiss: «Niisama.»
Viimase õhtu oodatumaid esinejaid oli Singer Vinger, kelle kohta rahva seas eriarvamusi polnud. «Kahju, et tänavu pole Winny Puhhi ja Kosmikuid, kuid vähemalt on Singer Vinger,» tõdes kuuendat aastat festivalile tulnud Hannes.
Kontserdi alguseks oli lavaesine täis eri vanuses fänne. Kaasa laulsid nii emad ja isad kui nende kukil istuvad lapsed. Singer Vinger oli vanusest hoolimata endist viisi rokivormis.
Tuntud nimedest astusid kolmel päeval ette veel J.M.K.E., Nevesis, Abraham, August Hunt ja X-Panda.
Kuid «Rock Rambil» polnudki kõige tähtsam kavas näpuga tuntud bände taga ajada. Kolmandat aastat festivalile sõitnud järvamaalased Ülari ja Siim rääkisid, et neid toovad igal suvel Viljandisse tagasi peo olemus ja seltskond. «Tulime selleks, et teisi vaadata ja ennast näidata,» muheles Siim, kes oli lasknud endale pähe vormida sinise punkharja.
Noorte hüppelaud
Kui Ülari ja Siimuga rääkisin, oli parasjagu algamas Singer Vingeri kontsert ning mehed plaanisid sellest osa saada publiku seas istudes. «Oleme neid elu jooksul juba palju näinud ning teame, kui korraliku kontserdi nad annavad,» põhjendas Siim, miks nad ei vaevu innukamate muusikasõprade kombel püsti tõusma.
Need kaks olid tulnud üritusele pigem uusi artiste avastama. «Siin on selliseid bände, keda mujal ei pruugi näha ega kuulda,» rääkis Ülari. Siim lisas: «Reedel oli esimene esineja jube hea, aga tema nimi oli nii pikk ja keeruline, et ei oskagi öelda, kes nad olid.»
Kui lossimägedes olid kontserdid läbi, sai rahvas edasi pidutseda klubides Rubiin ja Tehas, kus peale hiliste esinejate hoidsid rahval tuju üleval ka DJ-d.
Reede õhtul Tehases ülesastunud artistid ei jäänud alla vabaõhubändidele. «Eesti laulul» tuntust kogunud Mimicry tõestas, et kuigi neljaliikmelisest grupist on saanud duo ning naislaulja Kene Vernikul oli hääl ära, suutis bänd ikka panna terve Tehase kaasa reivima. Duole järgnenud räpigrupp Öökülm kutsuti lavale tagasi lausa kolm korda.
Pidu kuuris
Ehkki otseesinemised olid suurepärased, ei sattunud ma rohkem Tehasesse. Klubide järelpidude nautimiseks tuli osta lisapilet ning reede öösel jäin koos teiste muusikasõpradega kassiiri oodates piksepaduka kätte.
«Kümne minuti pärast saab sisse,» rahustasid sissepääsu all kükitavad turvamehed vihma käes ligunejaid. «Te lubasite sedasama juba pool tundi tagasi,» seadsid märjad rockrambilised turvameeste ajataju kahtluse alla ning otsisid senikaua, kuni müstiline kuuendik tundi möödus, varjualust sissepääsu kõrval olevast kuurist.
«Oi, see on ju nagu Eesti Rahva Muuseumi Viljandi osakond,» üritasid pidulised huumoriga üle saada tõigast, et pidid kössitama ämblikuvõrke täis mädanenud põrandaga hoones. Häid «Rock Rambi» külastajaid mahub ühte kuuri palju ning meeldejäävat õhtut jäid inimeste telefonis peale Tehase esinejate meenutama ka kuuris tõmbenumbriks kujunenud lumelabida pildid.