Jõulud annavad põhjuse pidurõivad selga panna

Jõulumehele läks pakijagamiseks appi Kooli talu pererahvas Helvi ja Kaljo Visnap. Foto: Sigrid Koorep

Helehall auto pargib Tuhalaane kirikumäel Kooli talu ukse ette. «Mul oli kell vale. Istusin autosse ja vaatasin, et juba nii palju,» hõikas pillimees Ermas Hein autost välja astudes. «Sa ise ka äkki vale?» lõõpis uksele tulnud eakas mees.

Aga Ermas Hein oli jõulude ajal õigel hetkel õiges kohas. Sikutas pillikasti autost välja ja seadis sammud kunagisse koolimajja, kuhu olid kogunenud Tuhalaane eakateklubi liikmed, et pühadeaega tähistada ning Lillist ja Kärstnast kutsutud külalisi kostitada.

Külakost kaasas

Lihtsalt «kostitamine» on selle kohta õigupoolest vähe öelda.

«Kõik selle, mis laual, on siia tulnud inimesed ise kaasa võtnud,» ütles koosviibimise korraldaja, Kooli talu perenaine Helvi Visnap, lõigates samal ajal lahti juba kolmandat kringlit ja lükates Mulgi korpide taldrikut laua keskele. Oma kaasa Kaljo Visnapi saatis ta järjekordse verivorstivaagnaga saali, kus kooli tegutsemisajast annavad tunnistust veel varbseinad ja nurgas seisev Bullerjani ahi.

«Varsti enam ei jaksa süüa!» ohkasid pidulised, kellele üha uutelt alustelt head ja paremat pakuti.

«Helvil jääb toitu alati üle,» lausus Kärstnast tulnud taat muiates, kui lauakaaslastega arutas, kumb on parem: kas kohalik praekapsas või magusam ja köömnetega Norra kapsas.

«Mulle meeldib esimese ringi oma,» kiitis sädeleva vestiga daam. «Mina liiga palju köömneid ei taha.»

«Oleme siin arutanud nende kapsaste üle küll ja veel,» hõikas üle paarikümne inimese jutuvada Lilli külamaja juhataja Malle Ereline. Ermas Heina pillist tulev meloodia, mille järgi võis laulda «Taas sajab valget lund väljas», vaibus ja Lillist tulnud külaline rääkis, et tema oli teinud kapsast hoopis Evelin Ilvese retsepti järgi — ananassi ja mandariinidega.

Pakid tuli lunastada

Vaikuse peale ilmus Helvi Visnap köögi poolelt peotuppa ja arvas, et kui eeskavaks olnud etendus jõulunakitsast vaadatud ning külaliste ja kohalike esinejate laulud kuulatud, tuleks end liigutada kah.

Esiti olid külalised küll pelglikud, ent Kärstna memmede ja taatide eestvedamisel astus rahvas tantsuplatsile. Ikka kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole, plaks ja parem käsi...

Pillimees ja peo eestvedaja jõudsid energiast pakatades aina teisi tagant utsitada, neil endil polnud veel kolmanda peotunni alguseks olnud mahti laua äärde istuda ja pidurooga maitsta.

«Mine aga tagasi, kõik on hästi!» tõrjusid Visnapid abipakkujaid tagasi lauda juttu vestma.
Suure jooksuga tuli piduliste sekka punast Salvo kelku sikutav jõuluvana moodi tegelane,  vatiinhabe nurgeliseks lõigatud ja vunts veidi viltu peas.

«Nüüd hakkame pakke jagama,» teatas ta kavalalt ja kutsus laudkondi ette astuma.

«Viies laud, siia!» käsutas ta.

Viienda laua äärde jäänud Kärstna taat avastas, et ülejäänud on kuhugi kadunud. Vigurit täis taat astus kärmelt jõulumehe juurde ja hakkas teda kiusama. Jõuluvana kõdistas pakitahtjat vastu. Taat kükitas, pistis pea kingikotti, ise jõulumehe kõdist niheldes. Tõmbas ühe paki välja, tegi kummarduse ja astus tagasi lauda.

«Nägin kohe ära, mis paki sees on,» teatas ta võidurõõmsalt piparkooke välja tõstes.

«Teistes pakkides oli kommi — meile kõigile poleks jätkunud.»

Eraldi pakk oli Helvi Visnapile, keda pidulised omakorda alatihti lauda hõikasid.

«See pakk on Helvile,» nõudis jõulumees kunagise koolmeistri enda juurde.

«No mis see siis nüüd on?» jäi Helvi Visnap tagasihoidlikuks. «Papa, tule ka siia, ega ma üksi ju midagi ole,» hõikas ta abikaasa Kaljot.

Pidulised rõõmustasid jõuluvana nii laulu kui tantsuga ning Visnapid leidsid lõpuks mahti ka laua taha istuda.

«Mis kell praegu on?»

uuris perenaine, kui kaua kell üks alanud pidu juba kestnud on. Kell näitas üle nelja.
«Meil siin läheb senikaua, kuni viimane ära läheb,» kostis korraldaja seepeale ning lisas, et lõpuks tuleb veel suur sõprusring ja igaühele antakse heade soovidega küünal kaasa. «Nagu alati on olnud.»