Kui Andres koolist tuli ja ema kodus ei olnud, proovis ta teha mõnda põnevat toitu.
Jumalast saadud anne ja tehatahtmine viivad tippu
22. juuli 2011, 15:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Enamasti läksid need road untsu. Eks ma ise natuke sõin, aga lõpuks tuli katsetus ikka minema visata,» räägib Viljandi parim kokk Andres Jakovlev praegu.
Albiina Jakovlev ütleb pisut imestades, et tema ei tea poja lapsepõlveaegsetest eksperimentidest midagi.
«Liha armastas ta küll küpsetada, aga see tuli päris tavaline välja. Üks asi, millega ta juba noorena silma paistis, oli haruldane oskus isegi kõige lihtsamat igapäevasele taldrikule pandud toitu imeilusasti garneerida,» meenutab ema.
Ema on laste üle uhke
Albiina Jakovlev on kõigi kolme lapse üle uhke. Ka Andrese õed Eva ja Piret teevad hästi süüa. Piret on ema sõnul väga lahtise käega: ta võib kingitusele vanast paberi- või papitükist mõne minutiga välja
võluda pakendi, mis on lausa kunstiteos.
Viljandis Basiiliku aiakohvikut pidava venna Andrese üha kasvava kuulsusega õeksed oma tegemistes siiski ei võistle.
Albiina Jakovlev ütleb end olevat ikka teinud lihtsat kodust toitu, aga kinnitab, et suguvõsas on neil hea käega kokki küll — kas või tema õde.
Andres, kes pole päevagi kokakoolis õppinud, peab ju olema oma erilise ande kusagilt pärinud.
Andres Jakovlev räägib, et pärast põhikooli oli tal suur soov gümnaasiumi minna, kokaameti peale ta ei mõelnudki.
Viljandi maagümnaasiumi reaalharru noormees siiski ei pääsenud, vaid hakkas õppima tavaklassis ja käis suviti Suure Sämi ja Oskari ühisettevõttes suveüritustel liha grillimas.
Ema ütleb, et kuigi Andres oli lapsena kodus sõnakuulelik ja heasüdamlik, peeti teda koolis pahaks poisiks. Ei, ta ei joonud ega kakelnud, küll aga õiendas ja seletas. Oli õpetajaid, kes seda ei talunud.
Toiduvalmistamises oli Andres oma suure kutsumuse selleks ajaks juba leidnud ja nii juhtuski, et gümnaasium jäi pooleli.
Tallinnas liharestorani pidavale Harri Ilvesele oli tubli noormees silma hakanud ja ta kutsus tolle enda juurde tööle. Hiljem töötas Andres Jakovlev Indrek Kivisalu käe all ning siis Saaremaal ja Pärnus.
Nüüd on ta viljandlaste rõõmuks kodulinnas tagasi.
Imelised magustoidud
Basiiliku aiakohvikus, mille Andres Jakovlev viieks aastaks rendile võetud Felixi külalistemajas avas, pakub ta suurepäraselt valmistatud liharoogi ja imeliselt maitsestatud magustoite. Mitu nädalat tagasi söödud sooja šokolaadikoogi maitse on mul meeles seniajani — seda ei ole suutnud kustutada isegi hiljaaegu nauditud hõrk värskete maasikate ja piparmündiga kohupiimavaht.
Eriliselt sulni ja rahustava meeleolu loob kohvikus kõlav muusika, mis on samuti peremehe enda valitud ja aitab palju kaasa sellele, et lauda istunud inimene võiks toitu nautides argimured tunnikesekski unustada.
Andrese kokakunsti kogu aeg jälginud ema ütleb, et magustoitude valmistamises saavutas ta meisterlikkuse alles hiljuti. «Varem olid need päris tavalised.»
«Andrese põhitoit on liha. Seda ta armastab ja valmistab tõepoolest hästi. Mina suur lihasõber ei ole ning mulle maitseb tema tehtud kala: ta ei maitsesta üle, roal on hea puhas kalamaitse. Ja kõik need salatid — näiteks Caesari kastmega salat krõbedate saiadega,» loetleb ema.
Teab, kelle juurde tuleb
Kes on Basiiliku külastajad?
«Meie külastaja ei tule anonüümsesse kohta, kus ei ole teada, kes talle süüa teeb. Ta tuleb Andrese juurde Basiilikusse. Mul on kindlad kliendid, kelle erisoove ma tean ja võimalust mööda täidan,» räägib Andres Jakovlev.
Ta ütleb, et see koht ei oleks mingil juhul käivitunud, kui ta oleks palganud kokad ja kamandaks ise köögis vaid vahetevahel. Paraku on päris üksi töötada natuke keeruline.
«On tellimusi, millest ei saa ära öelda. Mulle ei meeldi, et siis peame külastajatele ukse sulgema,» nendib ta.
Lärmakaid noortepidusid ei peeta Felixi võõrastemajas enam ammu, aga kui keegi tahab pidada sünnipäeva head veini ja maitsvaid toite nautides, on tal see võimalus.
On ilmselge, et Basiilikusse on vaja teist kokka selleks ajaks, kui omanik puhkab või on kutsutud kuhugi mujale toitu valmistama.
«Lõputu rabamine ei vii kuhugi — nii käid alla,» ütleb Andres.
Paar nädalat tagasi oli kuulda, et teine kokk on leitud.
«Sellest ei tulnud kahjuks midagi välja. Olen liiga nõudlik. Kui müün ennast, oma nime, siis tahan, et kõik oleks täiuslik,» selgitab ta, miks Norras kokakooli lõpetanud ja esialgu suuri lootusi andnud abilisest loobuda tuli.
Kui Andres Jakovlev Basiiliku avas, oli tal plaan kasutada võimalikult palju kodumaist toorainet. Elu tegi omad korrektiivid.
«Till ja sibul on mul küll oma aiast, õigemini ostan need naabrimehelt,» osutab ta üle tee olevale suure aiaga eramule. Ta jõudis kokkuleppele ka ühe talunikuga, kes oli valmis kasvatama soovitud köögivilju, aga tänavu jäi asi natuke hiljaks, nii et värske materjal tuleb enamasti Tartu laost. Sealt saadetakse ilusaid asju.
Muidugi huvitab Andrest, et klientidele pakutav oleks võimalikult keemiavaba, aga tihtipeale pole see päris võimalik.
«Talvel ei ole Eestist niikuinii rohelist võtta. Ja suurtootmises kasvatatakse meil samamoodi kui Lõuna-Euroopas — ei ole maitse ega koostise vahet, on ainult Eesti nimi ja kallim hind,» arutleb ta. «Pakutav sealiha on pärit Viljandimaalt. Veiseliha meil kahjuks ei ole ja pardifilee tuuakse lausa Prantsusmaalt.»
Uusi ideid hankima
Basiilik on praegu ainus koht — loodame siiski, et esimene pääsuke —, mis Viljandi toidukultuuri arendab. Peremees räägib, et on ka külastajaid, kes küsivad seljankat või friikartuleid, ja on pettunud, et neid menüüs ei ole. Küllap on korralik lihatükk ja mõnusalt täis kõht neid lepitanud ning pannud ehk koguni hindama teistmoodi toitu.
Sügisel on Andres Jakovlevil plaan sõita Itaaliasse, et puhata ja tutvuda sealsete restoranidega. Ehk tuleb reisil ka mõni uus idee. Kokakunstis midagi päris uut leiutada pole enam võimalik, kui sa ei tööta just Katalaani elBulli restoranis, kus toiduvalmistamine on viidud molekulaartasandile, aga midagi põnevat talletab ta Itaalias kindlasti.
Kui Andres leiab inimese, kel on kööki astudes sära silmis ja kange tahtmine midagi põnevat teha, ei pea ta ehk selleks ajaks uksi kinni panemagi.