Nädal tagasi ilmus müügile ilus ja asjalik raamat, mida käsitöösõbrad olid ammu oodanud. «17 kirrivat paela» sisaldab enamiku eesti traditsiooniliste tekstiilide juures kasutatud paelte valmistamise juhendeid, jooniseid ja pilte.
Arvustus: Hea ja tark abimees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See teos on tähtis mitmes mõttes. Rahvusliku käsitööga kokkupuutunud inimesed teavad, kui keeruline on mõnikord leida valmistamisjuhendeid. Aastakümnete eest ilmunud ilusad muuseumiesemete raamatud annavad küll hea ülevaate Eesti eri piirkondade rahvarõivastest ja muust tekstiilivarast, ent peaaegu kunagi pole neis õpetust, kuidas üks või teine ese valmis teha. Ikka tuleb mõne oskaja juurde õppima minna. Ja ega oskajat ole lihtne leida, sest traditsioonilise käsitöö meistreid, kes tunnevad võtteid ning valdavad meile omast mustri- ja värvikeelt, on vähe.
Ka see raamat sai alguse õpetamisest. Pärast seda, kui «17 kirriva paela» autor Lüüli Kiik oli 2004. aastal lõpetanud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala, võttis ta endale missiooni hakata õpitud oskusi edasi andma. Sestpeale on ta Eestis juhendanud mitmesuguseid kursusi ja õpitubasid paelapunumisest ja pakutrükist kuni nõeltehnika ja kangakudumiseni välja.
Nagu head õpetajad ikka, on ta aastate jooksul kogunud palju õppematerjali ning uurinud muuseumieksponaatide pealt vanade esemete valmistamisviisi, et jagatavad teadmised ja oskused oleksid õiged ning ühtlasi lihtsad omandada. Paraku on sellest õppematerjalist seni osa saanud ainult need, kes on kursustel osalenud ja ülestähendusi teinud.
Tänu loomeagentuurile on nüüd kaante vahele saanud kasutajasõbralik õppematerjal — hea abimees nii õpetajale kui õppijale, nii algajale käsitööhuvilisele kui vilunud meistrile. Sellised raamatud aitavad jätkata rahvusliku käsitöö traditsiooni ja muuta selle meile taas omaseks. Need õpetavad meid oma kultuuripärandit mõistma ja õigesti kasutama.
Nii kutselisi kui hobikäsitöötegijaid on juurde tulnud ning vajadus õppematerjali järele kasvab. Loodan, et see paelapunumise õpik alustab sarja, milles ilmub valmistamisvõtete ning esemetüüpide kohta käsiraamatuid ka edaspidi.
Kõik, kel tekkis selle teema vastu huvi, on oodatud täna kell 17 Viljandi loomeinkubaatori tekstiilikeskusesse (Tallinna tänav 22, kolmas korrus) teose esitlusele, millele järgneb paelapunumise õpituba.