Möödunud nädalal avaldatud uuringutulemuste järgi on Eesti Euroopa Liidus üks viimaseid riike, kus Kolmandast Maailmast pagenud immigrandid ennast sisse seada tahaksid. «Ja jumal tänatud!» arvasid paljud tuttavad.
Kommentaar: Need tülikad immigrandid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Terve nädala jooksul näitas uudisteagentuur CNN Itaalia Lampedusa saare pagulaskriisi: sinna oli saabunud Tuneesiast ja Liibüast umbes 6000 põgenikku. Üllatas see, et enamik immigrante olid noored ja tugevad mehed, naisi ja lapsi oli vähe.
Mul tekkis küsimus, kas need elujõus mehepojad ei peaks aitama kas või sõdides oma riigis korda majja luua. Kes siis ikka relva kätte võtab kui mitte mehed? Intervjuudes kumas nende jutust läbi hoopis ülbe nõudmine: loodagu neile kiiremas korras normaalsed elutingimused.
Meenub aastatetagune lugu Soomest. Meedia avaldas ühe somaallase kirja, milles too kutsus kodumaalt sugulasi endale järgnema, sest selle riigi sotsiaalabisüsteem võimaldavat isegi tööd tegemata hästi elada.
Väljastpoolt Euroopasse saabunud saaksid ennast ehk uuel kodumaal valutumalt sisse seada, kui võtaksid üle asukohariigi elulaadi ega üritaks seal iga hinna eest oma kombeid juurutada. Paraku on paljude riikide metropolides Hiina linnu kopeerivad chinatown’id. Seal räägitakse mandariini keeles, sildid on hieroglüüfides ja poodides pakutavgi on hiinapärane.
Rootsis Malmös on moslemite linnaosa, kus maksab imaami sõna ja kuhu politseinikud naljalt jalga ei tõsta. Ei pea vist olema eriti paranoiline, arvamaks, et just sellisest kohast võivad sirguda pommivööga islamisõdalased.
Kui Soome juurde tagasi pöörduda, meenub hiljutine lehelugu, kuidas tõmmunahksed isad üritavad soome-somaali segaabieludest sündinud neidusid oma kodumaal elavatele sugulastele mehele panna. Selgus šokeeriv tõik: riigi seadustes pole sätet, mis seda keelaks.
Euroopa suurim probleem ongi nälgiv ja sõdiv Aafrika, kust saabuvad Vana Maailma randadele põgenike hordid. Hispaaniale, Kreekale, Itaaliale ja Maltale on need tekitanud tohutuid probleeme. Ilmselt puudub ülevaade, kui palju paadipõgenikke on leidnud tormisel merel märja haua. Nende asemele tulevad sajad uued õnneotsijad.
Mida võiks Euroopa teha, et probleemi kas või veidi leevendada? Kahtlemata pole niigi majandusraskustes vaevlevatel riikidel lisasuid vaja — saati et ka tööturul ei ole enamjaolt harimata aafriklastest suurt abi. Pigem koormavad nad niigi kehvas seisus sotsiaalhoolet. Õigem oleks vist siiski aidata Aafrika riike majanduslikult, et inimesed jääksid kodumaale ega kipuks Euroopasse parema elu peale.
Paraku on ikka veel suuresti hõimuühiskonnas elaval Mustal Mandril kodusõjad kärmed tekkima, humanitaarabi kaob ei tea kuhu ja paljude lõhestunud riikide puhul ei saa reaalsest keskvõimust rääkidagi.
Liibüa kodusõja aspekte analüüsides tundub igasugune lahendus olevat Euroopale nagu kivi kaelas: kui võidavad idapoolsed mässajad, on oodata Gaddafi klanni põgenikke, kui ülestõus maha surutakse, põgenevad tuhanded kunagist kuningat Idrist iidoliks pidavad Kürenaika araablased naaberriikidesse ja Euroopasse.
Tundub, et Aafrika probleemide nõiaringi ei õnnestu nii pea katkestada. Sellises olukorras on meil õigem jäädagi viimase viie Euroopa Liidu riigi hulka, kuhu põgenikud tulla tahaksid. Eesti pole ju veel toibunud nõukogude rahvuspoliitikast, mis tõi meile tuhandeid võõraid teistest liiduvabariikidest.