ELU EESTIS on tormiline, üks minister saab ametis olla mõne nädala, teine mõne kuu, enne kui on sunnitud tagasi astuma. Seda lugu ajendas mind kirjutama endise ministri Mihhail Korbi artikkel, milles ta andis kolm soovitust uuele riigihalduse ministrile.
Eks igaüks saa nendele seisukohtadele anda oma hinnangu ja maitse üle võib vaielda, aga seda ma küll ei taipa, kuidas saaks riigihalduse minister värskenenud omavalitsused toimima panna. Eesti omavalitsused on siiski põhiseadusest tulenevalt autonoomsed ja riigi keskvõimul ei ole eriti võimalik sekkuda. Mõtlesin siis, et kui juba uuele ministrile soovituste andmiseks läks, annan ka oma tagasihoidliku panuse. Piirdun esialgu viie soovitusega.
ESIMENE SOOVITUS on, et eelmise valitsuse algatatud haldusreform tuleb viia loogilise lõpuni. Siis tekivad Eestis tugevamad omavalitsused, mis omakorda annab aluse anda neile rohkem ülesandeid kohapeal ja rahvale võimalikult lähedal täitmiseks. Kindlasti tekib valitsusel kohe-kohe keerulisi otsustuskohti, keda kellega sundliita, aga soovitan poliitilise kasu asemel hinnata olukorda kaine pilguga ja teha riigimehelikke otsuseid.
Teiseks soovitan riigireformiga jõuliselt edasi tegelda. Eesti riik seisab silmitsi olukorraga, kus tuleb langetada põhimõttelisi otsuseid, kuidas riigina edasi minna. See tähendab, et tuleb analüüsida, mis on need ülesanded, mida riik peaks kindlasti täitma, ja mis on ülesanded, mida riik praegu küll täidab, aga mille täitmise võiks edukalt era- ja kolmandalt sektorilt sisse osta või üldse ära jätta.
Ma olen aru saanud, et ministeeriumis on valminud ka sellekohane tegevuskava. Lugesin seda ja ega otseselt midagi ette heita saa, aga soovitan soojalt riigireformi kommunikeerimine rohkem läbi mõelda. Praegu pole just eriti palju inimesi, kes sellest midagi teaksid, kuigi eesmärk on ju üllas. Sõnumid peaksid selgemaks saama ja inimestele tuleks selgitada, miks seda vaja on ja kuidas seda tehakse.
KOLMANDAKS. Erinevalt nii mõnestki teisest arvan mina, et riigiasutuste pealinnast väljaviimisega tuleb tegelda ja kohe. Valitsuse lubatud 1000 töökohta ei tohiks olla lagi, ambitsioon võiks olla suurem.
Tallinnast vaadatuna tundub see teema muidugi veidi üle paisutatud, aga Viljandist olukorda hinnates on pilt teine. Tean, et ministeeriumid pole selles küsimuses eriti agarad, aga siinkohal oleneb palju ministrist. Justiitsministeerium viis vanglate ameti omal ajal Ida-Virumaale just sellepärast, et minister nii soovis, ja ega Maaelu Edendamise Sihtasutus vist ka päris juhuslikult Viljandisse tulnud.
Ei teeks me siin Eestis sellega ka mingit revolutsiooni: riigiasutusi on pealinnast välja viinud paljud riigid, alates Soomest ja Rootsist kuni Inglismaa ja Šotimaani välja. Midagi üleliia hirmsat siin pole, vaja on vaid tahet. Viljandi ja ka teised linnad võidaksid sellest kõvasti.
Selle punkti alla paneksin veel soovituse liikuda edasi niinimetatud riigimajade projektiga. Kujutan ette, et praeguste maavalitsuste majade alusel saaks edasi minna, mingeid uusi hooneid pole vahest mõtet ehitama hakata.
Neljandaks soovitan mõelda sellele, et kuidagi peaks turgutama maakondade keskusi ja aitama neid taristuga. Pole ju mingi saladus, et Eestis on suurematele linnapiirkondadele, nagu Tallinnale, Tartule, Pärnule, Kohtla-Järvele ja Narvale, ning nende naabritele ette nähtud eraldi raha, millest nad saavad teha mitmesuguseid asju, näiteks ehitada kergliiklusteid.
Samas jälle muud maakonnalinnad, nagu Viljandi, Võru ja Paide, ei saa sealt raha taotleda, aga vaja oleks. Võib-olla ei peaks sihik olema seatud ainult rattateedele, kuigi ka neid on vaja. Minu arvates võiks riik aidata maakonnakeskustel korda teha linna sissesõiduteed. Sellest poleks palju kasu mitte ainult konkreetse linna elanikele, vaid kogu maakonnale.
Viiendaks soovitan mõelda sellele, et meil on Kagu-Eesti tegevuskava, mis hõlmab kolme maakonda, ja Ida-Viru tegevuskava. Aga mõelda võiks ka Kesk-Eesti tegevuskavale, kuhu oleksid hõlmatud Viljandi- ja Järvamaa. Pole ju mingi saladus, et siit kandist on inimeste äravool kiirem kui mujal.
Samamoodi võiks mõtteid mõlgutada selles suunas, et Eestis on oma regionaalprogrammid väikesaartele, Peipsiveere inimestele ja isegi setodele, aga mulgid on kuidagi eemale jäänud. Sestap võikski lõpuks elu sisse puhuda niinimetatud Mulgimaa arenguprogrammile.
Mingit erikohtlemist ma siin ei toetaks. Kujutan ette, et mulgid oleksid rahul ka sama suure rahasummaga kui setod ja Peipsiveere inimesed, mis on siis umbes 256 000 eurot aastas ning mida saaks kasutada Mulgimaa hüvanguks.
Tahaksin veidi hoiatada ka. Ma olen natuke skeptiline selles suhtes, et kavatsete maavalitsused kinni panna alates järgmise aasta 1. jaanuarist. Oleksin nõus kergemat sorti mürki võtma, kui see mööduks ilma probleemideta. Sellegipoolest soovin edu ja seda täiesti siiralt.