Vaba mõte. Emadepäeva eel

Greete Palgi Foto: Elmo Riig / Sakala

Homme plaanin ka mina nagu paljud teised minna vanematele külla, nendega mõnusalt aega veeta ja eeskätt emale tähelepanu pöörata. Ema ei ole minule aga üksnes see, kes, kui mu vanema õe sõnu kasutada, haiglas pikki tunde veetis, et siis ühe krimpsus ja koleda pambu võrra rikkamana koos isaga koju naasta. Et olla lapsevanem, kelle juurde tahavad pojad-tütred ka pärast pesast väljalendamist aeg-ajalt tagasi tulla, peab ohverdama vähemalt mõneks ajaks päris palju.

Juba on minugi sõpruskonnas inimesi, kes saavad end emaks või isaks kutsuda – nende tillukesed vääksud seda veel teha ei mõista. Ja mida sünnipäev edasi, seda enam kuulen repliike enda võimaliku emarolli kohta. Olen aga alles 21 ja selline kohustus ei mahu praegu mu plaanidesse. Jäävad ju lapse eest hoolitsedes oma soovid paratamatult mõneks ajaks tagaplaanile. 

Minu arvates on laias laastus kolme tüüpi inimesi. Ühed on need, kelle nirvaana peitub ametialases tunnustuses. Teised need, kes tahavad maailma näha ja on valmis elama võrdlemisi vähesega, et saaks ainult reisida. Kolmandate õnn ja rõõm peituvad ühtehoidvas perekonnas.